Teemad

Psühhiaatria tegeleb kõikvõimalike psüühikahäiretega alates unehäiretest ja lõpetades tõsiste vaimuhaigustega. Psühhiaatri tegevus eristub psühholoogi tegevusest eelkõige seeläbi, et esimene rakendab patsiendi uurimisel ja soovitud tulemuse saavutamisel psühhoteraapiat ja/või spetsiifilisi teste, kuid psühhiaater omab lisaks veel õigust ja erialateadmisi kirjutada välja ravimeid. Paljudel juhtudel tegutsevad mõlemad spetsialistid meeskonnana rakendades seeläbi mõlemate erioskuseid maksimaalsena.

Isiksusehäireid klassifitseeritakse neis domineerivate käitumisviiside järgi. Ühed häiretüübid ei välista täielikult teisi ja mõnede iseloomulikud tunnused võivad kattuda. Need on isiksuse hälvete üldiselt aktsepteeritud põhivormid. Paljudel inimestel leidub mitme isiksusehäire tunnuseid, ja sel juhul võib kasutada segatüüpi isiksusehäire diagnoosi. Isiksusehäire diagnoosimisel peab kliiniliselt hindama kõiki psüühilisi funktsioone. Dignostiline hinnang peaks aga viitama neile tunnustele, mille raskusaste ületab isiksusehäire diagnostilised kriteeriumid. Diagnoos peaks toetuma võimalikult paljudele infoallikatele, näiteks ka vestlusele lähedastega. 

Psühhoteraapia on põhjalik, eesmärgipärane ja  süstemaatiline tegutsemisviis, eesmärgiga leevendada või kõrvaldada väljakujunenud psühholoogilisi sümptomeid, muuta häirunud käitumis- ja mõtteviise, edendada patsiendi küpsust, arengut, vaimset tervist ja heaolu, leevendada emotsionaalset ning psühholoogilist distressi. Psühhoteraapias kasutatakse ühe või mitme patsiendi ja ühe või mitme psühhoterapeudi vahelises suhtluses kindlal ja selgel inimloomust käsitleval psühholoogilisel teoorial põhinevaid ja/või tõenduspõhiseid psühhoterapeutilisi meetodeid. Psühhoteraapia põhineb unikaalsel terapeudi ja patsiendi suhtel ning kasutab erinevaid psühhoterapeutilisi tehnikaid muutuse saavutamiseks. Psühhoterapeudid töötavad tervishoiuteenuse osutaja juures, sotsiaal- ja haridusasutustes ning erapraksises. Psühhoteraapiat viiakse läbi individuaalselt, grupis, paaridega või perekondadega. Psühhoteraapiat viiakse läbi väljaõppinud psühhoterapeudi ja patsiendi/kliendi struktureeritud kohtumisel. Psühhoterapeudi tööülesanded lähtuvad ja on vastavuses Euroopa psühhoterapeudi professionaalsete pädevuste dokumendis esitatud pädevustele (EAP 2011, http://www.psychotherapy-competency.eu/): Patsiendi/kliendi probleemide tuvastamine, seisundi hindamine, diagnoosimine ja terviklik hindamine. Psühhoterapeutilise usaldusliku suhte loomine psühhoterapeudi ja patsiendi/kliendi vahel. Terapeutilise kokkulepe koostamine  –  eesmärkide püstitamine, raviprotsessi. planeerimine ja strateegiate loomine, raviplaani koostamine. Raviplaani realiseerimine, vastavalt omandatud teaduspõhise psühhoteraapia meetodi ja tehnikate rakendamine. Hindamine ja tagasiside. Psühhoterapeutilise protsessi hindamine. Raviplaani kohandamine, vajadusel muutmine. Tulemuste hindamine. Koostöö teiste vastava ala professionaalidega. Osalemine supervisioonis ja kovisioonis. Erialane enesetäiendamine. Professionaalse eetika ja tööstandardite järgimine. Maailmas eksisteerib umbes 400 erinevat psühhoteraapia suunda. Järjest luuakse uusi nüansse juba eksisteerivate psühhoteraapiate juurde ning nimetatakse uue nimega. Serge Gingeri (2008) kohaselt on reaalsuses vaid umbes 20 suunda, mida Euroopas laialdaselt praktiseeritakse. Enamasti on iga üksiku kliendi jaoks üks teraapiasuund, mis sobib tema probleemi käsitlemiseks teistest rohkem. Psühhoteraapias on kliendi huvides, et terapeut valib kõikide teooriate hulgast selle, mis just tema probleemi ja tema isiksusega kõige paremini sobib. Peamised psühhoteraapia suunad jaotuvad koolkondadesse: 1. Psühhodünaamilised teraapiad (näiteks psühhoanalüütiline, sh grupianalüüs, noorukite jm sihtrühmade psühhoanalüüs, Adleri suund, jungiaanlik analüütiline psühhoteraapia), kus teraapias rõhutatakse avastamist. Tegemist on ühe keerulisema teooriaga, millest nõustamisel on lähtutud. Samas on psühhodünaamiline teooria mõjutanud nõustamise arengut sügavuti. Peamised nõustamisega seotud mõisted on: alateadvus – isiksuse eneseteadvuse aste, kus paiknevad teadvustamata asjad ja sündmused, mida kas ei suudeta teadvustada või mille teadvustamine on võimalik vaid märgatava energiakuluga; isiksuse struktuur (id, ego ja superego) –  id-i kuuluvad bioloogiliste tungide psüühilised esindajad ja seetõttu on see isiksuse energia allikaks ja käivitajaks; ego ehk mina funktsiooniks on vahendada suhteid teiste inimeste ja esemetega väljaspool meid endid, s.o objektsuhteid, ego on pragmaatiliste teadmiste kogum keskkonna ja sellega manipuleerimise kohta; superego on isiksuse struktuuri kõige hiljem kujunev osa, temasse kuuluvad inimese arusaamad sellest, mis on hea või halb, õige või vale. Nende normide alusel korrigeerib superego pidevalt ja kriitiliselt isiksuse ülejäänud komponente; minevikus toimunu mõju olevikus toimuvale; tungide areng – psühhoanalüüsi arenguteooria järgi läbivad lapsed teatud arenguastmed, mis ilmnevad tungidena. Tung on psüühiline surve mingi kehalise vajaduse rahuldamiseks. Vajaduse olemasolu tekitab pinge ehk libiido, mis annab energia eesmärgi saavutamiseks. Oletatakse kahe põhitungi – seksuaalse ja agressiivse – olemasolu. Nende tungide energiat kutsutakse vastavalt libiidoks ja agressiivsuseks. Põhitungid esinevad alati koos, st mingile psüühilisele sündmusele antav tungi energia hulk ja sellele järgnev mahalaadimine ei saa olla ainult agressiivne või seksuaalne. kaitsemehhanismid – ego funktsioonid, mille tähendus on peamiselt kaitseline ja mis toimivad teadvustamatult; objektisuhetega seotud reaktsioonid – kadedus, depressioon, ülekanne ja vastuülekanne, projektsioon, ambivalentsus, emotsionaalne seotus, separatsioon, kaotus ja kriis. 2. Humanistlik isiksusekesksed teraapiad (näiteks eksistentsiaalne, isiksusekeskne, gestaltteraapia, psühhodraama). Selle suuna puhul on teraapias rõhuasetus sekkumisel, mitte inimkäitumise selgitamisel. Humanistliku psühholoogiasuuna ning selle paradigmale toetuva kliendikeskse teraapia looja oli Carl Rogers. Tema tõi nõustamisse ja teraapiasse mitu tänapäevalgi kasutatavat printsiipi, nagu nt nõustaja emotsionaalne kaasaelamine, tunnete ehedus, tingimusteta toetav suhtumine ja empaatia. Rogers leidis, et terapeut või nõustaja toob oma isiksusega suuremat kasu kui omandatud meetoditega. Psühhoteraapiat iseloomustab nõustaja-kliendi vaheline empaatia, hoolivus ja heasoovlikkus. 3. Kognitiiv-käitumuslikud teraapiad (näiteks käitumisteraapia, ratsionaal-emotiivne käitumisteraapia, muud kognitiiv-käitumuslikud suunad, reaalsusteraapia, neuro-lingvistilise programmeerimise meetod). See pöörab tähelepanu mitte ainult käitumisele, vaid inimese tunnetusele ja teadmistele, millest käitumine sõltub. Kasutatakse ka käitumuslikke ravivõtteid, nagu suhtlemisvilumuste treening, rollimängud jne. Käitumuslikud ravivõtted on osutunud tõhusaks niisuguste spetsiifiliste probleemide korral nagu enurees, agorafoobia (avatud ruumi kartus), sõltuvus, ärevus jt. Siinkohal on oluliseks plussiks võimalus, et neid võtteid on lihtne kohandada ja kasutada ka neil praktikutel, kes pole läbi teinud spetsiaalset väljaõpet kognitiivses käitumisteraapias. 4. Pereteraapiad (näiteks süsteemne pereteraapia), kus klienti vaadeldakse peresüsteemis, klient ei ole mitte üks inimene vaid kogu perekond. 5. Eklektiline lähenemine. Selle suuna puhul on tegemist olukorraga, kus kõige sobivam sekkumismeetod valitakse lähtudes käsiloleva juhtumi ja kliendi vajadustest. Seda võib vaadelda võimalusena saada maksimaalne tulemus kõigi eespool nimetatud suundade kombineerimise tulemusena. Eelduseks on teadmised erinevate suundade põhiprintsiipidest. Lisaks toodud rühmadele eksisteerivad transpersonaalse suuna teraapiad, kus olulisel kohal on spirituaalsus ja energeetiline vool. Allikas www.psühhoteraapia.ee

Imiku-uuringud on viimaste aastakümnete jooksul märgatavalt täpsustunud ja selgitanud pilti väikelaste psüühilistest häiretest.  Tundeeluhäired Lapse tundeeluhäirete põhitunnuseks on tugev ärevus, mis alati ei ilmne samal viisil kui täiskasvanutel. Lastel võib esineda samasuguseid ärevuse baasil tekkinud häireid kui täiskasvanutelgi, kuid peale nende esineb eriti lapsepõlvega seotud tundeeluhäireid. Laste sagedasemad hirmud liigitatakse samasse rühma kui täiskasvanute hirmusümptomid. Need on nt avalike kohtade na sotsiaalsete olukordade kartus. Lapseea hirmu-ärevusseisundid on selgelt seotud lapse arengutasemega, kuid sümptomid on siiski harilikust tugevamad. Üksikud hirmud on lastel suhteliselt tavalised. Need on väga tihti sündinud konkreetses olukorras ja viivad teatud situatsiooni vältimiseni. Ärevusseisundi all kannatavad lapsed väljendavad omaärevust üsna avalikult. Nad võivad olla häbelikud ja takerduvad, emotsionaalselt ebaküpsed ja tugevasti vanematest sõltuvad. Neil on tihti hirm perekonna või vanemate kaotuse või surma ees. Unehäiretest esineb sageli magamajäämisraskust, samuti on tavalised õudusunenäod. Lapse ärevusega kaasneb sageli somaatilisi sümptomeid nagu peavalu, kõhuvalu, kõhulahtisus ja oksendamine, peapööritus ja higistamine. Rahutus ja pinge kuuluvad lapse ärevusseisundi sümptomite hulka.  Lapsele iseloomulik ärevusseisund on lahutamiskartus. Häirele on iseloomulik arengutasemele mittevastav ja ülemäärane ärevus, mille põhjustab kodust või lähedastest inimestest lahusolek. Häirega kaasnevad märgatavad raskused sotsiaalsetes tegevustes. Muud lapseea stresshäired on mh lapse foobiad, lapse sotsiaalfoobiad ja rivaalsushäire.  Depressioon Lapseea depressiooni on viimastel aastakümnetel palju uuritud. Varem oli see pikka aega tõrjutud valdkond nii uurimises kui ka diagnostikas. Lapseea depressioon võib avalduda ilmingutena, sümptomitena, sündroomina ja häirena. Dperessiooni ilming on lühiajaline mööduv kurbuse tunne, kurb meeleolu, mis väljendub ilmeis ja miimikas, liikuvuse vähenemises ning kontaktidest tagasitõmbumises, näiteks olukordades, kus ema jätab lapse hetkeks üksi. Laps muutub siis tihti tõsiseks, lõpetab mängimise hetkeks, ja võib hakata nutma. Olukord paraneb kiiresti, kui ema tagasi tuleb. Ilmingu ja sümptomi vahelist piiri on raske määratleda. Depressioonisündroomi puhul on sümptomite esinemine pikajaline ja intensiivne, kuid ajuti võib esineda sümptomiteta perioode. Lastel esinevad analoogsed üldised sümptomid nagu täiskasvanutelgi depressiooni puhul.  Hüperkineetilised häired Hüperkineetilised häired algavad enamasti enne kooliiga. Nende puhul on peamiseks tunnuseks raskus keskenduda ja olla tähelepanelik. Motoorikahäired, nt hüperaktiivsus ning käitumis- ja impulsikontrollihäired, on tavalised. Tavalised kasutuselolevad lühendid on ADD ja ADHD, mis viitavad nii tähelepanu kui motoorikaga seotud häiretele. Bioloogilise eelsoodumuse kõrval mõjutavad häire ilmnemist mitmed psühhosotsiaalsed tegurid. Hüperkineetiliste häirete sümptomid võib jaotada järgmiselt: keskendumisprobleemid, hüperaktiivsus, impulsiivsus. Igas rühmas on mitmeid sümptomeid, mis sisuliselt on peaaegu samasugused nii ICD-10 kui ka DSM-IV klassifikatsioonis. Häire taustalt võib leida mh kesknärvisüsteemikahjustusi ning geneetilisi ja neurokeemilisi tegureid.

Isiksusehäireid klassifitseeritakse neis domineerivate käitumisviiside järgi. Ühed häiretüübid ei välista täielikult teisi ja mõnede iseloomulikud tunnused võivad kattuda. Need on isiksuse hälvete üldiselt aktsepteeritud põhivormid. Paljudel inimestel leidub mitme isiksusehäire tunnuseid, ja sel juhul võib kasutada segatüüpi isiksusehäire diagnoosi. Isiksusehäire diagnoosimisel peab kliiniliselt hindama kõiki psüühilisi funktsioone. Dignostiline hinnang peaks aga viitama neile tunnustele, mille raskusaste ületab isiksusehäire diagnostilised kriteeriumid. Diagnoos peaks toetuma võimalikult paljudele infoallikatele, näiteks ka vestlusele lähedastega.  Paranoiline isiksus Paranoilisele isiksusele on iseloomulik umbusk, ülitundlikkus ebaõnne suhtes, võimetus andestada solvanguid ning kalduvus tõlgendada asju vääriti, mis väljendub teiste inimeste neutraalse või sõbraliku käitumise pidamises vaenulikuks või põlastavaks. Selle häire all kannatajal võivad esineda ka põhjendamatud kahtlused oma partneri truuduses, ning kindel veendumus oma õigustes, tihti koos sooviga nende õiguste eest võidelda. Ka liigset enesekesksust ja enesekindlust esineb üsna sageli. Selle häirega isikud tulevad harva ise ravile. Nende lähedased, nagu abikaasa või töökaaslased, võivad neil soovitada arsti juurde minna. Need isikud tajuvad kriitikat sageli rünnakuna ja reageerivad sellele vasturünnakuga. Paranoilise isiksusehäirega inimesed on piiratud tundeeluga ja näivad isegi täiesti tundetud. Ise peavad nad end ratsionaalseks ja objektiivseks. Nad pööravad palju tähelepanu võimule ja sotsiaalsetele väärtusskaaladele. Häiret esineb rohkem meestel kui naistel. Parimaks raviks on psühhoteraapia.  Skisoidne isiksus Skisoidset (eraklikku) isiksust iseloomustab eemaldumine emotsionaalseist, sotsiaalseist ja muudest suhetest ning pühendumine oma kujutlustele, eraklikele harrastustele ja eneseuurimisele. Võime väljendada oma tundeid ja tunda rõõmu on piiratud. Skisoidset isiksust saab skisofreeniast eristada tõeliselt psühhootiliste sümptomite puudumise järgi. Umbes 10-20% skisoidse isiksusehäirega inimestest haigestub hiljem skisofreeniasse. Üldiselt arvatakse, et raviks on sobivaimad sotsiaalsele rehabilitatsioonile suunatud toetavad ja patsiendiõpetuslikud meetodid. Osa patsientidest saab tõhusat abi ka antipsühhootilistest ravimitest. Samas võib osa patsientidest paraneda ka üsna edukalt ilma ravita. Neil võib olla näiteks mitmesuguseid abstraktseid, üksi harrastatavaid hobisid, ning nende fantaasiamaailm võib olla neile endile väga tähtis. Inimsuhete asemel on neil platooniline armastus või sõprussuhe lemmikloomaga. Häiret esineb keskmisest enam skisofreeniahaige sugulastel. Düssotsiaalne isiksus (varem ka püshhopaatia diagnoos) Düssotsiaalsele isiksusele on iseloomulik sotsiaalsete kohustuste eiramine ja hoolimatust teiste tunnete suhtes. Selle inimese käitumise ja ühiskonnas kehtivate sotsiaalsete normide vahel on silmatorkav vastuolu. Negatiivsed kogemused, nagu näiteks karistused, käitumisviisi eriti ei mõjuta. Ebaõnnestumise taluvus on madal, nagu ka agressiivse ja vägivaldse tegutsemise lävi. Inimene kaldub teisi süüdistama või oma käitumist igati õigustama, millest tal tekivad ühiskonnas konfliktid. Düssotsiaalsed isiksusehäiret või selle tunnuseid on varem nimetatud psühhopaatiaks või sotsiopaatiaks. Düssotsiaalse isiksusehäire all kannatava inimese lapsepõlve on sageli kuulunud enurees, uneskäimine või mitmesugused julmad teod. Alates murdeeast avaldub tüüpiline düssotsiaalne käitumine aina rohkem ja selgemalt. Üle 45-aastastel muutub häire harvemaks. See võib osaliselt olla ebasotsiaalse käitumisega endale tekitatud kahju loomulik tagajärg.  Emotsionaalselt ebastabiilne isiksus Emotsionaalselt ebastabiilsele isiksusele on iseloomulik kalduvus tegutseda hetkeimpulsi ajel, tagajärgedele mõtlemata. Meeleolu muutub ettearvamatult.  Tundepuhangud vallanduvad kergesti ja sageli ei suuda inimene neid valitseda. Tal on kalduvus konfliktidesse sattuda ja tülitseda, eriti siis, kui tema impulsiivset käitumist takistatakse või teda rahustada püütakse. Häiret nimetatakse ka piiriisiksuseks, ründavaks isiksuseks ja plahvatusohtlikuks isiksuseks. Ebastabiilse isiksusehäirega isikutele on tüüpiline, et nad oma pingeid välja elavad ja need teiste inimeste peale suunavad. Iseloomulikud on ka häired minapildis, eesmärkide ja isiklike plaanide seadmises, kirglikud ja ebapüsivad inimsuhted ning kalduvus ensehävituslikeks tegudeks, nagu ensetapukavatsused ja katsed. Keskseks peetakse halbu suhteid väikelapse ja vanemate vahel, mis on põhjustanud eelkõige separatsiooni-individuatsiooniarengu häiret. Häire all kannatab 2-3% inimestest. Seevastu haigete kontingendis on see häire märksa enam levinud. Histriooniline isiksus Histrioonilise (tähelepanu nõudva) isiksusehäire või selle tunnuste (hüsteerilised, histrioonilised omadused) all kannatavad inimesed tunnevad tihti end halvasti, kui nad ei ole teiste tähelepanu keskpunktis. Nad püüavad võita teiste inimeste tähelepanu, olles elavad, dramaatilised, võluvad või flirtivad. Enamasti meeldib neile väga publiku ees esineda. Kuigi nad on loovad, energilised ja näivad siirad, väsivad teised inimesed lõpuks nende enesekesksest käitumisest. Nad võivad olla ka valel ajal ja vales kohas seksuaalselt väljakutsuva riietuse või käitumisega. Inimsuhetes on neil kalduvus läheduse ja intiimsusega üle pakkuda. Näiteks võivad nad nimetada äsja kohatud inimest väga heaks sõbraks. Neile on iseloomulik hoogne zestikuleerimine ja eputav käitumine, liigne tunnete väljendamine, mõjutatavus, enesekesksus, oma soovide rahuldamine ja hoolimatus teiste inimeste vastu, nad solvuvad kergesti ja otsivad pidevalt tähelepanu, kiitust ja põnevust. Histrioonilisel isiksusel on tihti kattuvaid omadusi nartsissistliku ja ebastabiilse isiksusega.  Nartsissistlik isiksus Nartsissistlikul isiksusel on ülepaistutatud ettekujutus endast ja oma tähtsusest. Nad hindavad pidevalt üle oma võimeid ja alahindavad teiste omadusi. Nad ootavad, et neid koheldaks ainulaadsete ja suurepärastena. Nende peas keerleb rohkesti fantaasiaid, mis tugevdavad ja toetavad nende võimendatud ettekujutust enda paremusest. Samuti kadestavad nad tihti teisi inimesi nende edukuse või positsiooni pärast.  Anakastne isiksus Anakastsele (obsessiiv-kompulsiivsele) isiksusele on iseloomulik täiuslikkuse taotlemine, liigne kohusetunne, pedantsus, korralikkus ja kangekaelsus. Isikul võib olla vastupandamatuid ebameeldivaid mõtteid või stiimuleid, mis on nõrgemad kui tõelise obsessiiv-kompulsiivse häire korral. Anakastne isiksus esineb sageli üheaegselt teiste isiksusehäirete, eriti vältiva või paranoilise isiksusega.  Vältiv isiksus Vältivale isiksusele oniseloomulik pinge, hirm, ebakindlus ja alaväärsustunne. Ta väldib kriitika, laituse või tõrjumise hirmus töid, kus tuleb inimestega suhelda. Ta ei taha teistega tegemist teha, kui pole kindel, et on neile meelepärane. Hoidub lähedastest suhetest, sest kardab häbisse või naeru alla sattuda. Sotsiaalses suhtelmises kardab pidevalt kriitikat või tõrjumist. On ettevaatlik uute suhete loomisel, sest tunneb end küündimatult. Tunneb teistega suheldes end rumalama ja madalamana. Ei võta meeleldi isiklikke riske ega osale uutes ettevõtmistes, sest need võivad põhjustada piinlikke olukordi.  Sõltuv isiksus Sõltuvale isiksusele on iseloomulik alistuv toetumine teistele inimestele oma elu puudutavaid suuri ja väikesi otsusi tehes, tugev hülgamiskartus, abitus- või võimetustunne, alistuv kohanemine vanemate ja teiste inimeste soovidega; tal on palju häda ja muret igapäevaelu vajaduste rahuldamisega. Inimene tunnistab end kergesti abituks, ebpädevaks ja jõuetuks. Psühhoanalüütilises teoorias on sõltuv isiksus ühendatud oraalperioodi arenguhäirega. Paljudel selle häirega patsientidel on samal ajal ka mõni muu isiksusehäire. Sõltuva isiksuse all kannatavad patsiendid tulevad sageli ravile ärevushäirete, depressiooni või somaatiliste sümptomitega, eriti siis kui igapäevaelu ja välised tingimused nõuavad iseseisvat tegutsemist.

Unetus tähendab võimetust magada. Unetus on häireseisund, kus peamiseks vaevuseks on uinumisraskus või poole une pealt ärkamine. Unetu patsient ei saa unest kosutust, vaid kannatab väsimuse all, mis võib põhjustada kliiniliselt olulist kahju mitmes tähtsas tegevusvaldkonnas. Unetus on patsiendi jaoks tülikas ja jõuvarusid kahandav. Kaua kestnud unetus toob sageli kaasa suuri kulutusi tervishoiusüsteemile. See muudab ka vastuvõtlikuks depressioonile, ärevushäirele või alkoholi-uimastite kuritarvitamisele. Peale selle võib unetus olla märkimisväärne ohutegur neile, kelle tööülesanded ja muud tegevused nõuavad head erksusseisundit. Terve inimene uinub tavaliselt vähem kui poole tunniga ja on öö jooksul ärkvel napilt pool tundi. Unetus võib ilmneda uinumisraskusena hilisööl või selle järel unes püsimise raskusena. Unetus võib ilmneda ka hommikupoolsel ööl, nii et uni lõpeb liiga vara ja patsiendil on seejärel raske uuesti uinuda. Unetu patsient kannatab uinumise või unes püsimise raskuste all vähemalt kolmel ööl nädalas. Ajutine üksikutel öödel ilmnev unetus võib tuleneda eluviisist, muuhulgas stressist või mööduvast une-ärkveloleku rütmi häirest, näiteks ajavahestressist. Lühiaegne, vähem kui kuu kestev, kaasneb sageli elusituatsiooni muredega, nagu raske haigestumise või leinaga. Pikaajalise unetuse taustteguriteks on enamasti mingi vaimse tervise häire või alkoholi- või uimastisõltuvus, neist harvemini ravimite kõrvaltoimed või orgaaniline haigus. Unetus võib ka pikemaks venida, ehkki raske elusituatsioon on juba õnnestunult möödas. Unetus on väga sageliesinev sümptom. Umbkaudsetel hinnangutel on 30% täiskasvanutest kannatanud aasta jooksul unetuse all ja 10% põdenud seda pidevalt üle kuu aja järjest. Unetus on naistel tavalisem kui meestel, seda esineb rohkem vanuritel kui noortel.  Vaimse tervise häiretest tingitud unetus Unetus on väga tavaline sümptom nii ärevushäirete kui ka meeleoluhäiretega seoses. Ärevushäirete ja kergete depressioonide puhul avaldub unetus sageli uinumisraskusena ja une katkendlikkusena. Depressiooni korralilmneb lisaks sellele ärkvelolekut hommikupoolsel ööl, mis on üks somaatilise sündroomi ehk melanhoolse depressiooni keskseid sümptomeid. Düstüümia ja generaliseerunud ärevushäire puhul on tavaliseks ka painajalikud unenäod. Paanikahäire puhul võib esineda uneaegseid ärevushooge kergest unest sügavasse unne siirdumisel, mis viib korduvate ärkamisteni hilisööl. Traumajärgses stresshäires esineb traumaga seotud painajalikke unenägusid ja öiseid õudushooge. Kõikidel nendel juhtudel on unetuse raviks taustal oleva vaimse häire ravi. Depressioonile tüüpilisi, eriti kiire une muutusi võib uneregistratsiooni abil täheldada umbes 90%-l patsientidest. Bipolaarse meeleoluhäire maniakaalses faasis on uni tunduvalt lühenenud ja uneperiood võib normaalsest erineda.  Keemilistestest ainetest tingitud unetus Ravimitest võivad unetust põhjustada eelkõige mitteselektiivsed beetablokaatorid, bensodiasepiinid ja kaltsiumkanali blokaatorid, klonidiin ja prostaglandiinitootmist tõkestavad valuvaigistid. Need takistavad melatoniini tootmist, millega tõenäoliselt soodustavad unetust regulaarse kasutamise ajal. Alkoholi kuritarvitamine põhjustab kiire une intensiivistumise tagajärjel tavaliselt ärkamisi ängistavast unest ja unetust 3-4 magatud tunni järel. Alkoholisõltuvuse korral on uni katkendlik ja ärkamistega kaasneb sageli rahutust ja uneskäimist. Alkoholivõõrutuse ajal on tugev unetus ja painajalikud unenäod ning ka uneskäimine sagedasteks sümptomiteks, ja seejärel on uni palju aastaid, mõnikord ka jäädavalt pinnaline, puuduvad sügava une perioodid ja magaja on vastuvõtlik välistele segajatele. Kofeiin võib põhjustada unetust. Narkootikumidest põhjustab unetust ja painajalikke unenägusid amfetamiinide, hallutsinogeenide ja kokaiini kuritarvitamine. Opioidide kuritarvitamisega võib kaasneda kas unetust või liigunisust. Opioidisõltuvus põhjustab unetust.  Orgaanilistest haigustest tingitud unetus Unetus on tavaliseks sümptomiks peaaju degeneratsioonihaiguste, hingamiselundite haiguste ja eriti valu põhjustavate orgaaniliste haiguste puhul. Ka erinevatest põhjustest tingitud sage urineerimisvajadus, suhkrutõve sümptomina ilmnev tugev janutunne, kilpnäärme liigtalitlus ja vere kaltsiumipuudusest tingitud lihastõmblused võivad esile kutsuda unetust.  Primaarne unetus Primaarne unetus tähendab häireseisundit, mis on kestnud vähemalt kuu aega ja mille põhjuseks ei ole vaimse tervise häire ega orgaaniline haigus. Primaarset unetust võib tavaliselt diagnoosida juba küsitluse põhjal, kuid täpsema pildi saab sellest unejälgimistabeli abil. Uneregistratsioon osutub vaid harva vältimatuks uuringuks. Primaarne unetus väljendub tavaliselt pideva väsimuse ja jõuetusena. See algab lapsepõlves ja kestab muutumatuna eluaeg. Sageli muutub see vananedes halva unehügieeni, uinumist takistavate mõtlemis- ja käitumisviiside ning vaimse tervise häirete tõttu. Liigunisus Liigunisus on häire, kus peamiseks vaevuseks on liigne väsimus. Liigunine patsient ei saa magatud unest kosutust ja kannatab unisuse all, mis põhjustab kliiniliselt olulist kahju. Liigunisuse tõttu magab patsient ööpäevas tavalisest rohkem, samuti võib see ilmneda raskusena olla ärkvel hilisõhtul või raskusena püsida päeva jooksul ärkvel. Liigunisus on tavaline depressiooni sümptom. Depressiivsetel noortel on see sagedasem sümptom kui unetus. Täiskasvanutel on liigunisus tavaline kerge depressiooni korral, kuid raske depressiooni korral on valdavaks sümptomiks unetus. Liigunisus võib olla tingitud keemilistest ainetest või orgaanilistest haigustest. Primaarne liigunisus aga tähendab häiret, mis väljendub pikenenud uneperioodina, või peaaegu igapäevaste tukastustena vähemalt kuu aja jooksul, mille põhjustajaks ei ole vaimse tervise häire ega orgaaniline haigus.

Söömishäired on erandiku söömiskäitumisega kaasnevad sündroomid, millega seostub füüsilise või sotsiaalse tegevuse tõsine häirumine. Tuntuimad söömishäired on anoreksia (anorexia nervosa) ja buliimia (bulimia nervosa).  Anoreksia  Anoreksia on tahtlikult esilekutsutud ja säilitatav nälgimisseisund. Häire saab sageli alguse noore tüdruku kõhnumispüüdest, mis muutub kontrollimatuks nälgimiseni viivaks paastumiseks. Häire psühhopatoloogias on domineerivaks jooneks hirm paksuks minemise ees ja oma keha väärtajumine. Haigestunud seavad endale eesmärgiks madala kehakaalu. Kaalu alanedes ja üha rohkem nälgides kardavad nad, et nad võtavad siiski juurde. Et oma kaalu kontrollida, võtavad nad omaks kasinad, rituaalsed söömisharjumused, ning nende mõtted keskenduvad söögile. Patsiendid kannatavad mitmesuguste raskusastmega alatoitumuse ning sellest tuleneva sisesekretsiooni ja ainevahetus muutuste ning organismi funktsionaalsete häirete all.  Kliiniline pilt Tüüpiline anoreksiahaige on kohanemisvõimeliseks ja kohusetundlikuks peetud tüdruk, kelle kõhnumispüüd on muutunud sunduslikuks ja väljunud kontrolli alt. Eesmärgiks seatud kehakaal alaneb koos kõhnumisega. Haigestunud harjutab ennast sööma äärmiselt vähe ning lahjat toitu. Kehaline aktiivsus muutub sunduslikuks. Mõtlemine, meeleolu ja sotsiaalne elu ahenevad. Häire edasi arenedes suurenevad ka meeleolu vaheldumised. Alatoitumuse edenedes eitab haigestunu üha enam oma sümptomeid. Tüdrukutel jääb menstruatsioon ära, või noorematel esineb primaarne amenorröa, mida võib maskeerida rasedusvastaste tablettide kasutamine. Kaua kestnud häire korral võib esineda osteopeeniat (luukadu) või muid alatoitumuse tagajärgi. Anoreksiahaige varjab sageli oma kõhnust riietuse abil ja õigustab oma käitumist, rääkides tervislikust dieedi pidamisest. Umbes pooltel haigestunutest esineb ajutiselt ka liigsöömist, oksendamist või kaalu mõjutavate ravimite (lahtistid, diureetikumid) kasutamist. Need sümptomid tekivad tavaliselt hiljem kui anoreksia, kuid mõnikord võivad sellele ka eelneda.  Anoreksia diagnostilised kriteeriumid 1. Keeldumine vanusele ja pikkusele vastava miinimumkaalu hoidmisest. 2. Tugev kaalu tõus või tüsenemise hirm alakaalulisusest hoolimata. 3. Häire oma kehakaalu ja -kuju kogemisel, kaalu ja kehakuju ülemäärane mõju sellele, millisena inimene end kogeb, või praeguse tõsise alakaalu eitamine.  4. Amenorröa ehk vähemalt kolme järjestikuse menstruaaltsükli ärajäämine naisel, kellel on olnud menstruatsioon. Määramata tüüp: — Paastumistüüp: inimene ei ole tegelenud regulaarselt liigsöömise ja kõhutühjendamisega praeguse häireetapi ajal. — Liigsöömis-kõhutühjendustüüp: inimene on regulaarselt tegelenud liigsöömise ja kõhutühjendamisega praeguse häireetapi ajal. Häire kulg ja prognoos Anoreksia on enamasti pikaajaline ja lainetava kuluga. Mõnikord võib see olla lühiajaline ja paraneda spontaanselt. See haigus kuulub oma prognoosilt raskemate vaimse tervise häirete hulka, ehkki prognoos näib viimasel ajal olevat paranenud. Halvale prognoosile viitavad madal kaal, haigestumine vanemas eas, sümptomite kauaaegne kestus, varasem psühhiaatriline ravi, liigsöömine, oksendamine ja lahtistite kasutamine. Anoreksiahaigetel on elu jooksul teistest rohkem ka muid vaimse tervise häireid, eriti ärevushäireid ja rasket depressiooni. Kõige tavalisem anoreksiahaigetel on sundhäire, mis võib esineda, kas akuutseshaigusetapis või kaalu tõusu järel. Üldiselt arvatakse, et isiksusehäired on anoreksiahaigetel harvaesinevad. Anoreksia tagajärjed: Neerukahjustused Vedelikupuudus Hüpokaleemia Glomerulaarfunktsiooni vähenemine Kilpnäärme kõrvalekalded Menstruaalhäired Puberteedi hilinemine Kasvu aeglustumine Hüpotensioon Bradükardia Südame alataltilus EKG- kõrvalekalded Kardiopaatia Aneemia Leukopeenia Trombotsütopeenia Trombotsütoos Süljenäärme hüpertroofia Hüperamülaseemia Ösofagiit Kõhunäärmepõletik Kõhukinnisus Katartne jämesool Osteoporoos Lanugo Juuste väljalangemine Kuiv nahk Sõrmenukkide keratoos Suunurkade lõhenemine Akrotsüanoos Hammaste email-erosioon Ajuvatsakeste laienemine Muutused EEG-s  Muutused PET-s Neuropaatia   Buliimia Buliimia nervosale on iseloomulikud teiste eest varjatud, korduvad liigsöömishood, mille ajal patsient tunneb, et kaotab kontrolli söömise üle. Keskseteks joonteks on ka tüsenemiskartus ja keskendumine kaalu kontrollimisele, mis viivad katseteni takistada kaalu tõusu oksendamise, lahtistite või ülearuse liikumise abil. Diagnoosiks eeldatakse buliimia ja kompenseerivate käitumishäirete jätkumist vähemalt kaks korda nädalas kolme kuu jooksul. Häiret iseloomustab liigne mure kehakuju ja kaalu pärast. Buliimiahaige rajab oma eneseväärikuse paljuski oma välimusele ja kaalule. Liigsöömine mõjutab kehakaalu ning sedamööda vahelduvad kiiresti ka meeleolu ja eneseväärikustunne. Buliimiadiagnoosi ei tule panna patsiendile, kellel on ka anorexia nervosa, kuna siis on tegemist anoreksia buliimia- alatüübiga.  Kliiniline pilt Keskseks jooneks on tüseduse ja tüsenemise hirm. Sümptomid vallandab peaaegu alati tugev kõhnumiskatse. Sümptomid tekivad tavaliselt hilisemas vanuses kui anoreksia puhul. Paljud patsiendid on varasemalt põdenud anoreksiat. Buliimia tüüpilisse haiguspilti kuulub suurte energiarikka ja kergesti seeditava toidu koguste kiire ahmimine teiste eest varjatult. Subjektiivselt tunneb patsient olevat kaotanud kontrolli söömise üle, kuid võib lõpetada söömise kui teda ootamatult tabatakse. Liigsöömishoog lõpeb sageli oksendamise või lahtistite tarbimisega. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Korduvatele õgimisperioodidele järgnevad korduvad katsed kõhnuda paastumise, liikumise, oksendamise või ravimite abil.  Buliimia diagnostilised kriteeriumid: 1. Korduvad liigsöömisperioodid, mida iseloomustab: — ilmselgelt suurema toidukoguse söömine teatud perioodil, kui enamik inimesi sööks samal ajal ja samadel tingimustel. — söömise üle kontrolli puudumise tunne perioodi ajal. 2. Korduv kohatu kompensatsioonkäitumine tüsenemise takistamiseks, nagu tahtlik oksendamine, laksatiivide, diureetikumide, klistiiri või muude ravimite kuritarvitamine, paastumine või ülemäärane liikumine. 3. Buliimia ja kohatu kompensatsioonkäitumine esinevad mõlemad vähemalt kaks korda nädalas kolme kuu jooksul. 4. Kehakuju ja kaal mõjutavad ülemääraselt seda, millisena inimene end kogeb.  5. Häire ei esine mitte ainult anoreksiaperioodi ajal.  Atüüpilised söömishäired Vähemalt kolmandik söömishäirete tõttu ravile pöördunutest ei kannata vaimse tervise klassifikatsiooni diagnostilistele kriteeriumidele vastava anorexia nervosa või bulimia nervosa all. Atääpiliste söömishäirete haiguspilt meenutab anoreksiat ja buliimiat, kuid mingisugune keskne sümptom puudub. Söömishäirete ja normkäitumise vaheline piir on ebamäärane. Kõige tavalisem atüüpiline söömishäire on buliimiat meenutav liigsöömishäire, mille puhul ei esine tühjendamisrituaale. Liigsöömishäire viib tihti raskeastmelise tüsenemiseni. Need patsiendid kannatavad teistest sagedamini psüühiliste sümptomite ja vaimse tervise häirete all. Depressioon, ärevus ja isiksusehäired on peaaegu sama sagedased kui buliimia puhul. 

Dissotsiatiivsus on isiku võimetus ühendada mõtteid, tundeid ja mälestusi mõistlikuks tervikuks. Seega on tema võime toimida eneseteadliku, tunnetusprotsessi eri külgi märkamatult ja automaatselt integreeriva isikuna nõrgenenud. Dissotsiatiivsed sümptomid on näiteks psühhogeenne mälulünk, iseeneda ja ümbruse tajumine võõra või veidrana (depresonalisatsioon ja derealisatsioon), aja- ja kohataju kaotamine, aistingute väärastumine ja raskused kujutluste eristamisel tegelikkusest. Dissotsiatsioon on enamasti osalt kohastumisreaktsioon psüühilist tasakaalu ohustavale traumale, nagu häbi- või hirmutundele, mis võiks viia näiteks enesetapuni, isikuvastase kuriteoni või muu vastuvõetamatu lahendusürituseni. Tagajärjed, nagu amneesia, desorientatsioon või meelepetted, tekitavad omakorda sekundaarset turvatunde puudumist ja ärevust. Kuigi algne psüühilise stressi põhjustaja on teadvusest kadunud, on segadusseajav leida end tundmatus kohas, mäletamata, mis on juhtunud või kes sa oled. Dissotsiatiivseid ilminguid võib jagada hüpnoosiga esilekutsutavaiks normaalseiks ilminguiks ja spontaanselt avalduvaiks kontrollimatuiks seisundeiks ehk häireiks.  Dissotsiatiivse amneesia diagnostilised kriteeriumid 1. Häire sisaldab üht või mitut perioodi, mille ajal isik ei suuda meenutada talle tähtsaid, sageli traumaatilise iseloomuga või stressi põhjustanud asjaolusid, ja häire on tavalise unustamise jaoks liiga ulatuslik. 2. Häire ei avaldu mitte ainult dissotsiatiivse identiteedihäire või fuuga, traumajärgse stressihäire, ägeda stressihäire või somatisatsioonihäire ajal ega ole tingitud mingi keemilise aine (nt narkootikumi või ravimi) otsesest füsioloogilisest toimest või neuroloogilisest või muust kehalisest haigusest (nt peatraumast tingitud mäluhäire) 3. Sümptomid tekitavad kliiniliselt olulist kannatust või raskusi sotsiaalses, tööalases või muus tähtsas tegevusvaldkonnas. Dissotsiatiivse identiteedihäire diagnostilised kriteeriumid 1. Isikul on vähemalt kaks eri identiteeti või isiksuseseisundit igal oma suhteliselt püsiv kujutlus endast ja ümbritsevast ja oma suhtumine neisse. 2. Vähemalt kaks neist identiteetidest või isiksuseseisunditest valitsevad korduvalt isiku käitumist. 3. Isik ei suuda meenutada tähtsaid isiklikke fakte ja mälulünk on liiga suur tavalise unustamise jaoks. 4. Häire ei ole tingitud mingist keemilise aine otsesest mõjust (nt alkoholijoove) ega kehalisest haigusest (nt epilepsiahood). Dissotsiatiivse fuuga diagnostilised kriteeriumid 1. Keskne häire on ootamatu kodust või kindlast töökohast lahkumine ja samaaegne suutmatus meenutada möödunut. 2. Ebakindlus oma identiteedis või uue identiteedi omandamine. 3. Häire ei esine mitte ainult dissotsiatiivse identiteedihäire ajal ega ole tingitud mingi aine (nt ravimi või narkootikumi) otsesest füsioloogilisest toimest või muust kehalisest haigusest (nt temporaalepilepsia). 4. Sümptomid tekitavad kliiniliselt olulist kannatust või raskusi sotsiaalses, tööalases või muus tähtsas tegevusvaldkonnas. Etiololoogia Arvatakse, et dissotsiatiivsed häired tekitavad peamiselt psühholoogilised tegurid. Depersonalisatsiooni ja derealisatsiooni leitakse sageli üheaegselt muude psüühikahäirete, eelkõige meeleolu- ja ärevushäiretega. Depersonalisatsiooni ja derealisatsiooni etioloogiline tegur võib olla nii psühholoogiline, nagu tugev stress, aga ka hallutsionogeensete narkootikumide tarvitamine, või neuroloogiline või süsteemne haigus. Seisundit vaalandavatest tegurotest teatakse veel suhteliselt vähe.  Ravi Dissotsiatiivsete häirete esmaabis on peamine anda asjalikku infot ja toetavat psühhoteraapiat. Patsiendile tuleb pärast diagnoosi panemist selgeks teha, et tegemist ei ole vaimuhaiguse või progresseeruva ajuhaigusega. Mälulünkade ajal toimunu väljaselgitamine usaldusväärsete tunnistajate abil võib patsienti märgatavalt rahustada. Psühhogeense amneesia või fuuga korral võib ägedas seisundis haigel teinekord abi olla ka hüpnoosist kui keskkond on turvaline ja patsient suudabmälulüngaaegseid sündmusi meenutada. Depersonalisatsioonihäire ravimisel on kasu ärevust vähendavaist ravimeist. Sageli tuleb kõne alla patsiendi rahustamine medikamentidega. Krooniliste seisundite korral võib proovida ka serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid, millest arvatakse kasu olevat. On mõningaid positiivseid andmeid elekterimpulssravi toimest dissotsiatiivse häirega kaasnevale depressioonile, kuid häiret ennast ei näi selline ravi mõjutavat.

Somatoformsete häirete all mõeldakse niisuguseid psüühikahäireid, mille sümptomaatika viitab somaatilisele haigusele. Võimalik kehaline haigus neid sümptomeid siiski ei seleta. Diagnoosi ei saa panna enne, kui pole välja uuritud kas sümptomeid ei põhjusta kehaline haigus või mõni teine psüühikahäire. Peale somatoformsete häirete võib ka paljude teiste psüühikahäiretega kaasneda mitmesuguseid füüsiliselt tajutavaid sümptomeid. Somatoformsete häirete etioloogiat ei tunta. Ka selle epidemioloogiast ja kulust on andmeid napilt. Eri häiretüüpide vahelised piirid on sageli ebaselged. Ka somatoformsete häirete ravist teatakse vähe. Patsiendid lähevad oma sümptomite iseloomu tõttu ravile esmatasandi raviasutusse või pöörduvad somaatilise eriarsti juurde. Väga harva otsivad nad omal algatusel psühhiaatrilist abi. Nii ongi ravi esimene probleem see, kuidas neile üldse psühhiaatrilist abi pakkuda. Haiged solvuvad kergesti, kui arst hakkab ootamatult rääkima kehaliste vaevuste psüühilistest ja/või psühhosotsiaalsetest taustteguritest, isegi kui haigeil tegelikult ongi elus ilmseid probleeme, näiteks inimsuhetega. Igasuguse abi aluseks on tihe ja pikaajaline ravisuhe arstiga, kes harilikult ei ole psühhiaater. Psühhiaatriline ravi tuleks raviprotsessi haarata võimalikult varases staadiumis, kui sümptomite päritolu selguma hakkab. Kõige paremini sujub psühhiaatriline ravi ilmselt konsulteerivapsühhiaatri ja patsienti algselt ravinud muu eriarsti koostöös. Somatoformne häire ei välista loomulikult samaaegset somaatilist haigust. Somatoformsete häirete ja sümptomitega kaasneb enamasti teisi samaaegseid psüühikahäireid, tüüpiliselt meeleoluhäireid ja ärevushäireid.  Somatisatsioonihäire Somatisatsioonihäire keskseteks kriteeriumideks on vähemalt kahe aasta jooksul esinenud rohked ja varieeruvad somaatilised sümptomid. Vaevusi ei saa seletada ühegi teadaoleva füüsilise haigusega. Sümptomite tõttu on patsient korduvalt otsinud arstiabi, ravinud end ise või käinud alternatiivmeditsiiniga tegelevate “ravitsejate” juures. Vaevused on valmistanud ilmselgeid ebamugavusi mitmes tegevusvaldkonnas või igapäevaelus. Somatisatsioonihäirele spetsiifilist psühhiaatrilist ravi ei ole praegu veel olemas.  Konversioonihäire Konversioonihäiret nimetati varasemalt hüsteeriaks. Selle keskne tunnus on vähemalt üks sensoorselt või tahtelist motoorset funktsiooni mõjutav sümptom või puue, mis näib olevat tingitud peamiselt neuroloogilisest haigusest. Niisugust sümptomit ei saa siiski seletada ühegi kehalise haiguse ega keemilise aine toimega ning see pole ka ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud käitumisviis.Peab olema andmeid ka selle kohta, et sümptomiga on ühel või teisel moel seotud psühholoogilised tegurid. Sümptom ei tohi olla teadlikult tekitatud või teeseldud. Tüüpilised konversiooninähud on mitmesugused motoorsed nõrkused (halvatused, tükitunne kurgus, hääle kaotus), tajumispuuded (pimedus, kurtus) ja mitmesugused epilepsiataolised krambi- või muud hood.  Kliiniline pilt On märgatud, et konversioonihäirega patsient simuleerib teadvustamatult sellise haige käitumist, kellel on vastava etioloogiga selgelt somaatiline sümptom. Üsna sageli on patsiendil tutvusringkonnas selline isik. Mida rohkem patsient teab meditsiinist, seda ehtsam tema sümptom paistab, Häire kulg ja prognoos Konversioonihäire algab tavaliselt noorukieas või varases täiskasvanueas. Haruldane pole ka häire algamine juba peale eelpuberteeti. Tüüpilisimal juhul tekib häire üsna kiiresti. Samamoodi möödub ka enamik konversioonihäireist mõne nädala või kuu jooksul. Teisel juhul võib häire kesta kaua, kusjuures on võimalik, et sellega kaasneb ka sekundaarsete kudede degeneratsioon ja sümptom muutub püsivaks. Enamasti on patsiendil ainult üks konversioonisümptom. Kordumise puhul võib haigusnäht muutuda. Andmeid häire prognoosi kohta on üsna vähe.  Ravi Traditsiooniliselt raviti konversioonihäiret hüpnoosi, hiljem psühhoanalüüsi või psühhoanalüütilise psühhoteraapiaga. Viimased tulevad tänapäeval kõne alla vaid peamiselt neis situatsioonides, kui sümptomid on kestnud kaua ja põhjustavad invaliidust ja kui patsiendi motovatsioonist ja muudest võimalustest piisab pikaajaliseks psühhoteraapiaraviks. Enamasti möödub konversioonihäire suhteliselt kiiresti. Ravi aluseks on hea, turvatunnet tekitav ravisuhe ja kaastundlik suhtumine patsiendi vaevustesse ning probleemidesse. Ühelgi juhul ei tohi alahinnata patsiendi sümptomeid või pidada neid lausa teeselduiks. Mida selgemalt koorub sümptomite varjust välja inimsuhete või muid sotsiaalseid probleeme, seda tähtsam on püüda lahendada ka neid. Spetsiifilist medikamentoosset ravi konversioonihäire vastu ei ole. Ravimid on omal kohal peamiselt siis, kui häirega kaasneb masendus, ärevus või unetus.

Obsessiiv-kompusiivne häire (sundhäire) on ärevushäirete hulka kuuluv seisund, mille keskseimad sümptomid on sundmõtted. Sundmõtted on korduvalt teadvusse tungivad, ebameeldivad ja võõrana tunduvad mõtted, millest on raske lahti saada, hoolimata nende ängistavusest. Seisundiga kaasneb oluline psühhiaatriline komorbiidsus, muuhulgas depressiooniepisoodid. Obsessiiv-kompulsiivset häiret ravitakse käitumisteraapia ja kesknärvisüsteemi serotoniiniretseptorite talitlust mõjutavate ravimitega. Patsiendid on oma sundhäirest sageli ise teadlikud.  Kliiniline pilt Häire areneb tavaliselt aeglaselt, kuigi on kirjeldatud ka mõne nädalaga välja kujunenud juhtumeid. Uuemate uuringute andmeil on häire kulg osutunud mitmekesisemaks. Osal patsientidel võib sündroom olla pikaajaline või pidevalt progresseeruv, teistel aga kulgeb haigus periooditi. Obsessiiv-kompulsiivse häire võib jaotada perioodiliseks, vahelduva kuluga, stabiilseks ja progresseeruvaks vormiks.  Sümptomaatika Levinuim sundmõte on määrdumis- või nakatumishirm. Sageduselt järgmised on obsessiivne kahtlemine, sümmeetriavajadus ja agressiivsed sundmõtted. Tavalisim sundtegu on kontrollimine. Teised levinumad on pesemine, arvutamine ja küsitlemine. Laste obsessiiv-kompulsiivse häire puhul on kõige sagedasemad enda pesemine ja sellele järgnevad rituaalid. Häire võib avalduda koolieelikutel ka ainult sundtegudega; täiskasvanuil on sellist häirevormi harva. Lapseeas alanud häire all kannatajad on enamasti mehed. See kinnitab võimalust, et lapsepõlves ja täiskasvanueas alanud sündroomid on eri häired.  Kontaminatsioonifoobia Sundmõtteist levinumad on kontaminatsioonihirmud, nagu pisikute- ja saastumisfoobia. Need võivad olla seotud ka keskkonnategurite- ja mürkidega. Kontaminatsioonifoobiatega kaasneb sageli ilmne vältiv käitumine. Tavalisim sundtegu on enda pesemine. Obsessiivne kahtlemine Obsessivse kahtlemise all kannatavad patsiendid kardavad, et nende hooletus võib põhjustada soovimatuid tagajärgi. Nad võivad näiteks karta, et tekitavad tulekahju jättes elektripliidi sisse. Kuigi patsiendid peaaegu kindlasti teavad, et tlimivad õigesti, on neil raske sellega seotud kahtlusi peast välja visata. See omakorda viib korduvate kontrollimisrituaalideni. Ka sundkahtlemine võib põhjustada vältivkäitumist.  Sümmeetriavajadus See on soov panna asjaolud või esemed ideaalsesse süsteemi või muidu tasakaalustatud või sümmeetrilisse järjestusse. See kaasneb sageli maagilise mõtlemisega, näiteks peab tegema asjus mingis kindlas järjekorras, et vältida katastroofe. Liigutuste sümmeetria taotlemine võib sünnitada mitmesuguseid koputamis- või puudutamisrituaale; see ilmneb sageli patsientidel, kellel on ka tikisümptomid (tahtele allumatud lihastõmblused) Somaatilised sundmõtted Somaatiliste sundmõtetega patsiendid kardavad, et põevad mingit rasket haigust või jäävad täna-homme haigeks. Varem peljati põhiliselt suguhaigusi ja vähki, nüüd on lisanudnud ka AIDS-i hirm. Patsiendid võivad tunda ka sundi uurida oma kehaosi, looted niimoodi haigestumismõtet eemale tõrjuda. Somaatilised sundmõtted võivad põhjustada intensiivset tervishoiuteenuse kasutamist. Obsessiiv-kompulsiivse häirega kaasnevate somaatiliste sundmõtete ja hüpohondria korral esinevate somaatiliste sundmõtete vahel pole selget vahet. Neil on enamasti aga ka teisi sundmõtteid- ja tegusid ning nad ei karda harilikult haigusega kaasnevaid somaatilisi sümptomeid. Seksuaalsed ja agressiivsed sundmõtted Seksuaalsete ja agressiivsete sundmõtete all kannatavad patsiendid kardavad, et nad kas on juba teinud või teevad lähitulevikus mingi teisi inimesi kahjustava või seksuaalselt taunitava teo. Sundmõtete sisu võib olla patsiendile ängistav ja ta ei taha seetõttu neist rääkida. Nende sageli tugevat ärritust tekitavate sundmõtetega kaasnevad tihti tunnustamis- või kontrollimisrituaalid. 

Ärevuse all mõistetakse sisemist pinget, rahutust, hirmu või paanikat. Ärevus ja hirm on üsna sarnased tundeseisundid. Nad erinevad teineteisest selle poolest, et hirmu kognitiivseks sisuks on reaalne väline oht, ärevuse korral seda aga pole, või vähemalt ei seosta inimene ise oma hirmutunnet tegelikult eksisteeriva ohuga. Seega võib ärevust iseloomustada kui põhjuseta hirmu. Hirm ja kerge ärevus on igapäevased asjad ja normaalsed tunded. Psüühikahäirest - ärevushäirest - saab rääkida siis, kui ärevus on tugev, kestab kaua ja piirab psüühilist ja sotsiaalset tegevusvõimet. Ärevushäired on sündroomid, kus pikaajalise ja tugeva ärevustundega kaasnevad kateised sümptomid, nagu autonoomse närvisüsteemi erutusnähud ja ärevusest tingitud vältiv käitumine. Ärevushäired on tavalisimad psüühikahäired, mille suurt levimust ja olulisust rahvatervisele on tõeliselt tähtsustama hakatud alles viimasel kümnendil. Paanikahäire Paanikahäire all mõistetakse psüühikahäiret, mille keskseim tunne on korduvate tugevate ärevushoogude (paanikahoogude) esinemine. Korduvate paanikahoogude tõttu võib patsient hakata kartma situatsioone, kus need tekkida võivad, ja hakata ärevuse ärahoidmiseks neid vältima. Kui vältiv käitumine on märgatav, räägitakse paanikahäirest, millega kaasneb avalike kohtade hirm ehk agorafoobia. Kui vältivat käitumist ei täheldata, on tegemist paanikahäirega ilma agorafoobiata. Paanikahoog Paanikahäire keskseim mõiste on paanikahoog. See ei ole iseseisev diagnoos. Juhuslikke paanikahooge võib ette tulla ka tervetel inimestel, kellel ärevushäiret tegelikult pole, või koos mingi muu ärevushäirega. Paanikahooge esineb korduvalt ja eelkõige just häire algstaadiumis ilma vallandava tegurita. Paanikahoogudel on järelnähte, mis avalduvad käitumismuutustena. Paanikahooks nimetatakse tugevat ja järsku tekkivat ärevus-, hirmu- või paanikatunnet. Hoog algab harilikult kiiresti, paari minuti jooksul, ja sellega kaasneb tugevaid somaatilisi ja kognitiivseid sümptomeid. Hoog kestab tavaliselt mõned minutid, enamasti alla poole tunni, kuid vahel ka mitu tundi. Paanikahoog jõuab enamasti haripunkti vähem kui kümne minutiga ja hooga kaasneb vähemalt neli järgnevatest sümptomeist: 1. Südamepekslemine 2. Higistamine 3. Treemor 4. Hingematmis- või lämbumistunne 5. Kägistamistunne 6. Valu või muu ebameeldiv tunne rinnas 7. Iiveldus või kõhuvalu 8. Peapööritus 9. Derealisatsioon 10. Enesevalitsuse kaotamise ja hulluks minemise tunne 11. Surmahirm 12. Paresteesiad (tuimus või sügelus mingis kehaosas) 13. Külmavärinad või kuumahood Paanikahood võivad olla mitmesuguste sündmuste ja objektidega seotud. Ootamatute paanikahoogude all mõistetakse hooge, mis tekivad ilma mingi märgatava vallandava tegurita. Situatsiooniga seotud paanikahood kaasnevad regulaarselt mingi kindla olukorra või ärritajaga, näiteks alati autot juhtides, või poes järjekorras seistes. Avalike kohtade hirm ehk agorafoobia Nii nagu paanikahoog, ei ole ka agorafoobia iseseisev diagnoos. Mõiste abil kirjeldatakse ärevushoogude tagajärjel tekkivat ulatuslikku vältivat käitumist, mis või kaasneda paanikahoogudega või paanikahoogudest kergemate ärevushoogudena (agorafoobia paanikahäireta). Agorafoobiat põdev inimene tunneb näiteks ärevust niisugustes kohtades või olukordades, kust lahkumine võib olla raske (või piinlikkust tekitav) või kus abi pole käepärast, kui tekib paanikatunne.  Sotsiaalfoobia Sotsiaalfoobia (sotsiaalsete olukordade kartus) on levinud ja rahva tervise seisukohast tähelepanu vääriv paanikahäire. Tähtsaks muudavad häire selle suur levimus ja pikaajalisus, kaasnev psühhosotsiaalse tegevusvõime langus ja koosesinemine teiste psüühikahäiretega, nagu muude ärevushäirete, depressiivsete häirete, isiksusehäirete ja sõltuvusprobleemidega. Haiguspildi tuum on see, et patsient tunneb intensiivset hirmu ühe või mitme sotsiaalse situatsiooni ees, kardab end neis käituvat piinlikkust tekitaval kombel, väldib niisukuiseid olukordi või talub neid vaid tugevat ärevust tundes. Nimetatud sümptomid tekitavad talle kannatusi või kutsuvad esile tegevusvõime langust. Tavalisimad sotsiaalsed olukorrad, mille ees patsient hirmu tunneb on töölõunad, ülemustega suhtlemine, avalikud esinemised, kohtumised võõraste inimestega, telefoni kasutamine ja olukorrad, kus teised vaatavad pealt kui patsient midagi teeb. Tüüpiline on see, et sümptomid ei avaldu lähedaste seltskonnas, ega ka päris võõrastega, vaid just nende tuttavate inimestega, kes pole väga lähedased ega usaldusväärsed. Sotsiaalfoobia nähud tekivad enamasti juba teismeeas, ainult väikesel osal algavad need täiskasvanuna.  Generaliseerunud ärevushäire Generaliseerunud ärevushäireks nimetatakse häiret, millega kaasneb pidev ja pikaajaline ärevus. Ärevus avaldub sellisel juhul peale subjektiivselt häiriva pingeseisundi ka kognitsioonide keskendumisena mitmesuguste tegelikult igapäevaste, kuid subjektiivselt ohtlikeks peetud sündmuste murelikule ootamisele ja piinavale analüüsimisele. Erinevalt teistest ärevushäiretest pole generaliseerunud ärevushäire korral ärevusel tavaliselt seost mingi kindla olukorraga ja see ei avaldu hoogudena. Kliinilises pildis on kesksed autonoomse närvisüsteemi somaatilised hulgisümptomid. Ärevus on generaliseerunud ärevushäire korral pideval iseloomugaja pikaajaline, kuigi vahelduva tugevusega. Selle allkannatava patsiendi mõtted on keskendunud mitmesugustele muredele, probleemidele ja ohtudele, neile mõtlemisest on väga raske hoiduda. Ka mitmesugused füüsilised sümptomid on väga tugevad ja sunnivad sageli patsienti otsima oma sümptomitele somaatilist põhjust. Enamik generaliseerunud ärevushäire all kannatavaist patsientidest läheb seetõttu perearsti juurde abi otsima. Generaliseerunud ärevushäire esineb enamasti koos mingi muu psüühikahäirega ja diagnoosimine võib olla raske, kui kliinilises pildis on ülekaalus näiteks depressiooninähud või paanikahood. Generaliseerunud ärevushäire diagnostilised kriteeriumid: A. Liigne ärevus ja muretsemine (kartlik ootus), mis puudutab paljusid toiminguid ja sündmusi (nt tööl või koolis) peaaegu iga päev vähemalt kuu kuu jooksul B. Isikul on raske oma muretsemist kontrollida C. Ärevuse ja muretsemisega kaasneb järgmisest kuuest sümptomist vähemalt kolm: 1. rahutus või pinge 2. väsimus 3. keskendumisraskused või mõttelõnga kaotamine 4. ärrituvus 5. lihaspinge 6. unehäired D. Ärevuse või muretsemise põhjus ei ole seotud mingi muu häirega E. Ärevus, mure või füüsilised sümptomid põhjustavad kliiniliselt olulist kannatust või raskusi sotsiaalses, tööalases või muus tähtsas tegevusvaldkonnas F. Häire ei ole tingitud mingi keemilise aine (uimasti või ravim) otsesest füsioloogilisest toimest või kehalisest haigusest (nt kilpnäärme ületalitus) ega kaasne ainult meeleoluhäirega, psühhootilise häirega või pervasiivse arenguhäirega

Bipolaarseid meeleoluhäireid iseloomustab maniakaalsete ja depressiivsete episoodide vaheldumine. Häirega võib kaasneda maniakaalseid, hüpomaniakaalseid, segatüübilisi ja depressiivseid episoode. Episoodide vahel on patsient enamasti sümptomivaba; tõsi küll - korduvate episoodide puhul hakkavad üha sagedamini ilmnema jääknähud nende vahel. Ravi tähtsaimaks eesmärgiks on vältida episoodide kordumist.  Hüpomaania Hüpomaaniat iseloomustab kerge, kuid selgelt märgatav meeleolu tõus ning samaaegne energia ja aktiivsuse suurenemine. Tavaliselt ei kaasne sellega olulist tegevusvõime langust. Lühemat kui neli päeva kestvat hüpomenaiakaalset perioodi ei peeta tõeliseks hüpomaaniaks, kuigi see võib muidu olla kliiniliselt märkimisväärne. Hüpomaania diagnoos ei eelda ainult hüpomaniakaalset meeleolu, vaid ka muude hüpomaniakaalsete sümptomite esinemist. Tähtis on, et sümptomid esinevad üheaegselt ega ole reaktsiooniks mingile situatsioonile, sotsiaalsele kontaktile või uimastite tarvitamisele ning erinevad selgelt patsiendi tavapärasest meeleseisundist. Hüpomaniakaalse meeleoluga kaasneb vähemalt kolm alljärgnevat seitsmest hüpomaania sümptomist. 1. Aktiivsuse suurenemine või füüsiline rahutus 2. Jutukuse suurenemine 3. Keskendumisraskused ja kergesti häiritavus 4. Unevajaduse vähenemine 5. Seksuaalhimu suurenemine 6. Kergekäeline raharaiskamine või muu vastutustundetu käitumine 7. Suurenenud seltskondlikkus või familiaarsus Maania psühhootiliste sümptomiteta Maania puhul esinevad samad sümptomid kui hüpomaanialgi, kuid tugevamalt, põhjustades märkimisväärseid sotsiaalseid raskusi ja tegevusvõime alanemist. Maania viib sageli haiglaravile. Maania klassikalises vormis on patsiendi meeleolu tõusnud eufooriliseks ja ta näeb maailma vastavalt oma meeleolule. Maniakaalse patsiendi meeleolu võib olla ka ärritunud, sel juhul on sündroom raskemini äratuntav. Maania diagnoosiks eeldatakse lisaks meeleolu muutusele vähemalt kolme järgmistest sümptomitest, mis on kestnud vähemalt nädala või tinginud sellest lühema ajaga haiglaravile toimetamise. 1. Aktiivsuse suurenemine või füüsiline rahutus 2. Jutukuse suurenemine või kõnetulv 3. Mõtterutt või kiirenenud mõttetegevuse tunne 4. Sotsiaalne pidurdamatus 5. Vähenenud unevajadus 6. Kõrgenenud enesehinnag 7. Kergesti häiritavus 8. Liiga riskiv või vastutustundetu käitumine 9. Suurenenud seksuaalne aktiivsus või lodevus Psühhootiline maania Psühhootiline maania on eelkirjeldatuga sarnane, kuid sel on lisaks psühhootilisi sümptomeid. Diagnositiliselt on oluline, et inimesel esinevad luul või meelepetted. Need sümptomid ei ole siiski tüüpilised skisofreeniale. Neis ei sisaldu näiteks veidrat luulu, kommenteerivaid või vestlevaid kuulmismeelepetteid või mõtete kuuldavust. Maaniaga koos võib esineda mis tahes psühhootilisi sümptomeid. Psühhootilised sümptomid jaotatakse meeleolukohaiseks ja -vastaseiks. Meeleolukohased on näiteks suurusluulud: patsient näiteks usub, et on teinud revolutsioonilise avastuse, on poliitiline või religioosne suurmees või omab üleloomulikke võimeid. Meeleoluvastased psühhootilised sümptomid on näiteks jälitusluulud. Maaniaga kaasnev psüühiline seisund võib mõnel juhul muutuda deliiriumitaoliseks segasusseisundiks, mille juhtuvaks sümptomiks on vältimatult ravi vajav meditsiiniline hädaolukord, mille ravimata jätmisega kaasneb märkimisväärne suremus. Segatüübiline episood Segatüübilist episoodi iseloomustab maania- ja depressioonisümptomite esinemine kiirelt vaheldudes või üheaegselt. Segatüübiline episood võib olla kliiniliselt pildilt üsna  mitmekülgne, siin võib olla jooni nii maaniast kui ka depressioonist. Suurte meeleolumuutuste tõttu on olukord patsiendile sageli väga piinarikas, eriti maniakaalse meeleolu muutumisel raskeks depressiooniks või maniakaalse erutuse lisandumisel samaaegsele raskele depressioonile. Depressiooniepisood Bipolaarse meeleoluhäirega kaasnevad depressiooniepisoodid ei erine tavapärasest depressioonist. Depressiooniperioodid võivad olla kestuselt mõnevõrra lühemad ning nende puhul esineb sagedamini psühhootilisi sümptomeid, psühhomotoorset pidurdatust või atüüpilisele depressioonile iseloomulikke sümptomeid.  Uni ja ööpäevased rütmid Une ja ööpäevarütmi häirumine on bipolaarse meeleoluhäire keskne joon nii depressiooni kui ka maania või hüpomaania ajal. Unerütmi muutused mõjutavad tugevalt meeleolu ning bipolaarse meeleoluhäire depressiivse faasi ajal võib magamatus depressiivset meeleolu normaliseerida. Magamatus võib ka vallandada maania eutüümsel patsiendil. Maaniaga kaasnevat une lühenemist on peetud üheks maniakaalset seisundit säilitavaks ja süvendavaks teguriks. Seepärast on vaja võimalikult kiiresti normaliseerida häirunud une-ärrkvelolekurütm. Bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel tuleks püüda vältida suuri ööpäevase rütmi muutusi. Psühhosotsiaalsed tegurid Paljudes uurimustöödes on sedastatud, et bipolaarse häire esimene episood ilmneb tavaliselt koos elumuutuse või kriisiga. Nendeks on näiteks abielulahutus, töötuks jäämine, lähedase surm või raske haigus. Psühhosotsiaalne stress on oluline häiret vallandav riskitegur. Haiguse ilmnemine näib siiski eeldavat pärilikku eelsoodumust. Häire hilisematel etappidel seostuvad elumuutused üha uute episoodide algustega, kuid mitte nii tugevalt kui alguses. Mõned episoodid algavad ilma mingite eriliste vallandavate teguriteta. Prognoosi seisukohalt on sotsiaalsel toel bipolaarse häire puhul suur tähtsus. Lähedased inimsuhted näivad mõjutavat soodsalt patsiendi võimet kohaneda haiguse olemasoluga ja parandavad ravisoostumust. Ravietapid Bipolaarse meeleoluhäire ravis tuleb arvestada kahte asjaolu: a) milline on kliiniline pilt ja b)kas patsiendil on varem esinenud haigusepisoode. Käesoleva sümptomaatika tüüp määrab ravi sisu ning varasemate episoodide hulk ennetava ravi vajaduse. Ennetav ravi on vajalik alati kui patsiendil on esinenud kaks või enam episoodi. 

Eelkõige mõeldakse depressiooni all masendustunnet. Hetkeline masendustunne on normaalne tundeelu reaktsioon mitmesugustele kaotustele, pettumustele ja ebaõnnestumistele. Depressiooniks nimetatakse püsivamaks muutunud masendustunnet. Mööduva tunde asemel on tegemist pikaajalise tundmusega, mis võib kesta päevi, nädalaid või ka kuid. Kui lisaks depressiivsele meeleolule esineb muid sümptomeid, räägitaksegi depressioonist. Sel juhul on tegu vaimse tervise häirega. Meeleoluhäirete liigitamise tähtsaimad alused on sümptomite iseloom, raskusaste ja kestus. Keskseks diagnoosimise aluseks on maniakaalsete või hüpomaniakaalsete sümptomite esinemine, mis eristab bipolaarset meeleoluhäiret tavalisest depressioonist.  Depressioon ja korduv depressioon Raskema sümptomaatikaga depressioonisündroome tähistatakse kliinilises keelepruugis tihti üldiste mõistetega “depressioon” või “kliiniline depressioon”. Diagnoos ja sümptomid Depressioonidiagnoos eeldab nelja järgnevatest sümptomitest koos, vähemalt kahe nädala jooksul. Lisaks peaks igal patsiendil olema vähemalt kakssümptomeist (1)-(3). Depressiooni diagnoos ei eelda ilmtingimata alanenud meeleolu esinemist, kui patsienti vaevab nii pidev heameeletunde kadu kui ka väsimus. 1. Alanenud meeleolu 2. Heameeletunde kadu 3. Väsimus 4. Eneseusu või eneseväärtustamise kadu 5. Ülemäärane enesekriitika või alusetu süütunne 6. Korduvad surma- või enesetapumõtted või ennasthävitav käitumine 7. Otsustusvõimetuse või keskendumisvõimetuse tunne 8. Psühhomotoorne aeglustumine või erutus 9. Unehäired 10. Söögiisu ja kehakaalu muutus Depressiivsete häirete peamised kliinilised alarühmad Diagnostiliselt on tähtsaim selgitada, millise raskusega depressiooni all patsient kannatab. Selle kõrval tuleb tähelepanu pöörata peamistele diagnoosi alarühmadele, kuna need mõjutavad ravi planeerimist. Psühhootiline depressioon Psühhootilise depressiooni korral kaasneb raskeastmelise depressioonisündroomiga psühhootilisi sümptomeid, näiteks depressiivne stuupor, hallutsinatsioonid ja tundepetted. Ravis pole tõenäoliselt ei psühhoteraapia ega antidepressandid üksi mõjusateks ravimeetoditeks. Medikamentoosses ravis kasutatakse antipsühhootikumide ja antidepressantide kombinatsiooni. Enamiku, kuid mitte kõigi psühhootiliste depressioonidega kaasneb somaatiline sündroom ehk melanhoolne depressioon.  Somaatiline sündroom ehk melanhoolne depressioon Somaatiline sündroom märgib depressiooni tüüpi, mida varem aastakümnete jooksul oli nimetatatud endogeenseks depressiooniks. Siia alarühma kuuluvad depressioonid on sümptomaatikalt enamasti raskekujulised ja sageli psühhootilised. Tüüpilised somaatilise sümptomaatika nähud on hommikune unetus, alanenud meeleolu raskusastme vaheldumine ööpäeva jooksul sõltumata ümbruses toimuvast, psühhomotoorne pidurdatus või erutatus, söögiisu kadu ja kõhnumine, libiido langus ning väga tugev, vahel painajalik süütunne. Atüüpiline depressioon Atüüpilist depressiooni iseloomustavad nn vastupidised vegetatiivsed sümptomid, näiteks liigunisus, söögiisu tõus ja rasvumine. Patsiendi meeleolu on reaktiivne, st negatiivsed ja positiivsed ümbritsevad tegurid mõjutavad ilmselgelt tundetooni. Atüüpilise depressiooni eriliseks jooneks on kaasnev tundlikkus lahusolekuile, mil patsient tunneb end hüljatuna.  Sünnitusjärgne depressioon Sünnitusjärgse depressiooni all mõistetakse neli nädalat pärast sünnitust algavat rasket depressiooni. Raseduse ja sünnitusega kaasneb nii spetsiifilisi hormoonmuutusi kui ka psühhosotsiaalseid pingeid, mistõttu selle patsiendirühma raviga kaasnevad eriprobleemid. Aastaajast sõltuv depressioon Aastaajast sültuvad meeleoluhäired on haigusepisoodid, mis korduvad reeglipäraselt teatud aastaajal ja leevenduvad aastaaja vahetumisel. Talve ja pimedusega kaasneb nn pimeda aja depressioon, mille eristamine on oluline spetsiifilise ravi teostamiseks.  Pikaajaline depressioon Pikajalise (kroonilise) raske depressiooni all mõeldakse rasket depressiooni, mis on kestnud katkematult vähemalt kaks aastat.  Depressiooni kulg Depressioon algab enamasti perioodil, mil patsiendil esineb mõne nädala või kuu vältel kergeid eelnähte, mis süvenevad, ja depressioonisündroom saavutab oma haripunkti alles niisuguse eelperioodi järel. Tüüpilised eelsümptomid on sellised depressiooni põhinähud nagu alanenud meeleolu, heameeletunde kadu, väsimus või ärevus. Korduvate depressiooniepisoodide all kannatavad patsiendid suudavad sageli ära tunda ka depressiooni esimesi sümptomeid, mis võimaldab ravi alustada enne kui tõeline depressioon jõuab areneda. Enamik depressioone kestab umbes 5-6 kuud, kuid mõnedel patsientidel võib sündroom väldata aastaid.  

Skisoafektiivne häire paikneb oma nähtudelt skisofreenia ja meeleoluhäirete vahepeal. Siiski ei ole kummagi häire kriteeriumid täidetud. Skisoafektiivse häire koha üle klassifikatsioonis on vaieldud kaua. Arutelu on käinud selle üle, kas see häire on tõepoolest iseseisev või skisofreenia või meeleoluhäirete eriliik või nende kombinatsioon. Viimastel aastatel on kaalukauss nihkunud meeleoluhäirete poole. Praeguste teadmiste valguses peetakse skisoafektiivset häiret iseseisvaks kliiniliseks sündroomiks, mis on aga sisemiselt heterogeenne. Kehtivas klassifikatsioonis on see eraldi häirerühm.  Skisoafektiivne häire koosneb peamiselt raske meeleoluhäire perioodist, kus on esikohal depressioon, maania või mõlemad korraga, ning selgelt eristuvast tüüpiliste skisofreeniasümptomite (hallutsinatsioonid või luul) perioodist. Meeleoluhäirete järgi võib eraldi diagnoosida maniakaalset, depressiivset või segatüüpi, muud täpsustamata või täpsustatud skisoafektiivset häiret. On kaks põhitüüpi: bipolaarne ja depressiivne tüüp. Diagnoosi seisukohalt on oluline, et tüüpilised skisofreeniasümptomid ja raske meeleoluhäire peavad mõlemad esinema üheaegselt. Aktiivseks staadiumiks on kahenädalane psühhoosiperiood ilma selgete meeleoluhäireteta. See tunnus aitab teineteisest eristada skisoafektiivset häiret ja psühhootilist meeleoluhäiret. Diagnoosis võib tavaliselt kindel olla siis, kui häire aktiivne staadium on lõppemas. Sageli diagnoositakse skisoafektiivset häiret lõplikult alles pärast mitut häireperioodi.  Skisoafektiivset häiret esineb harvemini kui skisofreeniat. Esinemisvõimalus eluajal on tunduvalt alla 1%, kuid kinnitatud andmeid häire levimuse kohta ei ole. Skisoafektiivne häire on enam levinud naistel kui meestel, ja häire depressiivne alatüüp on sagedasem täiskasvanutel. Skisoafektiivse häire etioloogiat ei tunta. Pereuuringud näitavad, et bipolaarset tüüpi häirega patsientide esimese järgu sugulastel paistab olevat rohkem skisofreeniat kui meeleoluhäireid. Skisoafektiivsete patsientide lähisugulastel on skisofreenia risk siiski madalam kui skisofreeniahaigete sugulastel. Üldistavalt võiks öelda, et skisoafektiivne häire, eriti selle depressivse vormi prognoos sarnaneb skisofreenia prognoosiga. Bipolaarse häiretüübi kulg meenutab aga pigem raskete meeleoluhäirete prognoosi. Skisoafektiivse häire prognoos on siiski märksa halvem kui bipolaarsel meeleoluhäirel, rääkimata depressioonist. Halvale prognoosile viitavad häire perekondlikkus, häirestaadiumile eelnenud halb tegevusvõime, algus varases eas, algamine järk-järgult ja vallandavate tegurite puudumine, psühhootiliste sümptomite tugevnemine ja nende meeleolu halvendav toime ning häireperioodi pikenemine. Skisoafektiivse häirega kaasneb ka kõrge enesetapupude protsent.  Häire ravi on keerukas. Selles on, sõltuvalt häire tüübist, ühendatud nii meeleoluhäirete kui ka skisofreenia ravi põhimõtted. Medikamentoosses ravis on üheaegselt kasutatud nii neuroleptikume kui ka meeleolu stabiliseerivaid preparaate. Neuroleptikumravi kasutatakse enamasti akuutse psühhoosi staadiumis, vajadusel ka kauem. Liitiumi ja meeleolu stabiliseerivate antiepileptikumide kasutamine on aga pikaajalisem. Just bipolaarsete vormide ravimisel võib neid kasutada ka säilitava ravina, isegi teiste preparaatidega kombineeritult. Selgelt depressiivsete vormide ravimisel võib kasutada antidepressante koos neuroleptikumidega, ja raskematel juhtudel tuleks kaaluda ka elekterimpulssravi kasutamist.  

Skisofreenia on enamasti noores täiskasvanueas algav raske, psühhooside hulka kuuluv psüühikahäire. See on üks tõsisemaid ja komplitseeritumaid inimkonda ohustavaid haigusi, mille rohkeid etioloogilisi tegureid veel küllaldaselt ei tunta.  Skisofreenia algab järsku või järk-järgult. Haiguse diagnoosimine eeldab vähemalt kuukuulist või ühekuulist kestust ja äge staadium ühekuulist haigusnähtudega perioodi. Skisofreenia sümptomid mõjutavad kognitiivseid ja emotsionaalseid funktsioone ja käitumist. Tüüpilised haigusnähud on luulumõtted, meelepetted, sihipäratu kõne ja käitumine, ning nn negatiivsed sümptomid, nagu emotsioonide tumenemine, kõne vaesumine ja tahteaktiivsuse langus. Paljude patsientide sümptomid muutuvad elu jooksul. Skisofreeniast võib paraneda, kuid see võib kujuneda ka krooniliseks. Suuremal osal patsientidest esineb haigusnähte hulk aastaid või ka aastakümneid.  Et skisofreenia on enamasti krooniline häire, millega kaasneb oluline töö- ja toimetulekuvõime langus, on sellega seotud väga suured kulutused. Skisofreenia põhjustatud kahju ei ole ainult rahaline, vaid ka psühholoogiline ja sotsiaalne, puudutades peale patsiendi ka tema peret ja kogu ühiskonda.  Sõna sikisofreenia on alati kasutatud ettevaatlikult. Peaaegu kõik juhud, kui see diagnoos on pandud, on tõepoolest vastanud skisofreenia tingimustele. Valedel alustel pandud skisofreeniadiagnoose peaaegu ei ole ilmunud, kuid õige diagnoos ja ravi alustaminevõivad seetõttu hilineda - soovitakse vältida skisofreeniaga kaasnevat raske haiguse silti. Alates 1996. aastast kehtiv haiguste klassifikatsioon kirjeldab skisofreenia rühmas häireid, millele on iseloomulikud fundamentaalsed mõtlemis- ja tajumishäired ning emotsionaalsete reaktsioonide inadekvaatsus või tuimenemine. Selles kirjelduses kuuluvad skisofreenia juurde veel mõtete kajamine, ülekandumine, äravõtmine ja levimine, väärtaju- ja mõjutuselamused, passiivsus, kuulmishallutsinatsioonid ning mõtlemishäired ja negatiivsed sümptomid. Skisofreeniat on alati jagatud alavormideks, mis on paranoidne, hebefreenne, katatoonne, diferentseerimata (atüüpiline), residuaalne, lihtne, muu täpsustatud ja täpsustamata skisofreenia ning skisofreenia järeldepressioon. Skisofreniformne häire kuulub skisofreeniavormi “muu täpsustatud skisofreenia” alla.  Paranoidne skisofreenia Sellele vormile on iseloomulik mõtete keskendumine ühele või mitmele luulule või sagedased kuulmishallutsinatsioonid. Enamasti on tegemist patsiendiga, kellel on jälitamis- või tagakiusamisluul. Sellesse vormi haigestutakse tüüpiliselt alles täiskasvanuna ja haige töövõime säilib üldiselt paremini kui teiste skisofreeniavormide korral. Seetõttu on paranoilist skisofreeniat põdevad patsiendid tavaliselt perekonnainimesed ja käivad tööl. Mõned näivad kartlike ja vahel ka ähvardavatena.  Hebefreenne skisofreenia Selle skisofreeniavormi korral on esiplaanil seosetu kõne ja käitumine ning emotsionaalsete reaktsioonide tuimenemine või inadekvaatsus. Haigestutakse teiste vormidega võrreldes nooremas eas. Patsiendi sihitus viib kergesti lapselikult läbimõtlematu käitumise ja taandarenguni, tihti kaasneb halb prognoos. Oma üliaktiivsuse ja pidurdamatu käitumisega jätavad patsiendid otsekohe tugevasti häirunud mulje.  Katatoonne skisofreenia Skisofreenia katatoonse vormi esinemissagedus on tänapäeval vähenenud. Seda iseloomustavad psühhomotoorsed häired, mis võivad ulatuda äärmusest äärmusesse. Motoorsed sümptomid on katatoonne katalepsia või stuupor, motoorne rahutus, jäikus, negativism ja autism, manerism, veidrad näoilmed ja kehaasendid. Katatoonse rahutuse või stuupori domineerimise korral vajab patsient intensiivset arstiabi ja jälgimist, vältimakskurnatust ja nälgimist. Diferentseerumata skisofreenia Kui ükski ülalnimetatud vormidest ei tule kõne alla, kuid skisofreenia tüüpnähud on siiski olemas, räägitakse diferentseerumata skisofreeniast. Tänapäevalarvatakse sellesse rühma suur osa patsientidest.  Residuaalne ehk jääkskisofreenia Skisofreeniat saab diagnoosida ka häire hilises staadiumis. Sel juhul ei avaldu tüüpilised haigusnähud tähelepanuäratava tugevusega, vaid vaibunult. Patsiendil esineb siiski negatiivseid sümptomeid. Residuaalset skisofreeniat põdev haige on tüüpilisel juhul enesessetõmbunud, ükskõikne ja passiivne, emotsioonid on tuimemenud ja mõtlemine kergelt ebaloogiline või hajevil. Muud skisofreeniavormid Varem nimetati niisuguseid skisofreense psühhoosi vorme, mis ei vastanud skisofreenia kriteeriumidele ja mille iseloomu peeti kergemaks, latentseks skisofreeniaks, pseudoneurootiliseks või piiriskisofreeniaks. Kaasajal on nende mõistete kasutamisest hoidutud, sest nende alla mahutati igasuguseid isiksusehäireid.  Skisofreenia kliinilised tunnused on indiviiditi erinevad. Sageli muutuvad need aja jooksul samalgi inimesel. Skisofreeniale on iseloomulikud teatud tajumis- mõtlemisprotsessi- ja käitumis- ja tundeeluhäiretega kaasnevad sümptomid. Lisaks tüüpilistele sümptomitele esineb skisofreeniasse haigestunutel tihti toimetulekuprobleeme ühes või teises valdkonnas, nagu näiteks inimsuhted, töö, õpingud või isegi enese eest hoolitsemine. Patsiendi töövõime langeb tavaliselt haigestumiseelsest tasemest madalamale. Traditsiooniliselt on skisofreenia sümptomeid jaotatud nn positiivseteks, “produktiivseiks” sümptomeiks, mille all mõistetakse normaalsete psüühiliste funktsioonide häirumist, ja nn negatiivseiks sümptomeiks, mis tähendavad normaalsete psüühiliste funktsioonide nõrgenemist või puudumist. Positiivsed sümptomid on hallutsinatsioonid, luulumõtted, laialivalguv kõne ja sihitu käitumine. Negatiivsete alla kuuluvad kõnevaegus, apaatia, anhedoonia ja emotsionaalsete reaktsioonide tuimenemine.

Psüühika- ja käitumishäired on RHK-10 alajaotus. Selles alajaotuses on klassifitseeritud psüühilise talitluse häired.  Mõiste häire on kasutusele võetud selleks, et vältida mõisteid haigus või tõbi. Loobumine psüühilise haiguse mõiste kasutamisest tähendab seda, et on loobutud nosoloogilisest printsiibist, kuna teadmiste tase ei võimalda üheselt määratleda psüühikahäirete bioloogilist põhjust.