Teemad

Enimlevinud seksuaalseteks probleemideks on: • seksuaaliha puudumine või alanemine, kõrgenenud sugutung • suguhaigused, kuse-suguelundkonna põletikulised haigused • kontrollimatu (enneaegne) seemnepurse • raskused erektsiooni tekkimise ja/või püsimisega • raskused või võimetus saavutada orgasmi

Transseksuaalse sättumuse juurde kuulub soov pidevalt elada ja saada aktsepteeritud vastassoo esindajana. Harilikult kaasneb taotlus teha läbi hormonaalne ja kirurgiline ravi, et oma keha võimalikult vastassoo sarnaseks muuta. Transseksualismi diagnoosimiseks peab soovahetussoov olema kestnud vähemalt kaks aastat. Transseksualismi esineb üpris harva. Soovahetusoperatsioone tehakse rohkem meestele kui naistele. Lõikust soovivat patsienti uuritakse põhjalikult psühhiaatriliselt, et saada võimalikult hea pilt soovahetussoovi mõjutavaist tegureist, motivatsiooni püsivusest ja psüühiliste komplikatsioonide riskist. Lisaks sellele peab taotleja elama vastassugupoole rollis piisavalt kaua enne operatsiooni, et kohanemine uue sooga toimuks juba varem. Transseksualismiga toimetulekuks on loodud mitmeid individuaal-, paari- ja pereteraapia meetodeid, kuid paljud valivad pigem operatsiooni. Psühhoterapeutilisest seisukohast võib kirurgilise raviga ühendada näiteks individuaalse või õppimisteraapia, mis toimub enne ja pärast lõikust. Suurem osa opereeritutest on pika jälgimisaja jooksul olnud lõpptulemusega rahul ja kohanenud oma uue sooga hästi. 

Sooidentsushäiretele on tüüpiline püsiv tahe, kestev rahulolematus oma anatoomilise sooga ja sageli soov lasta muuta oma suguelundeid ja teisi sootunnuseid, et oleks võimalik pidevalt elada teisest soost inimesena. Sooidentsuse häire esinemissagedus on hinnanguliselt 1/700 ja need on rohkem levinud meestel kui naistel. Sooidentsuse häire ei ole sama, mis transvestism või homoseksualism, mille juurde ei kuulu tingimata soov oma sugu muuta. Vastassugupoole riiete selgaproovimine ja homoseksuaalsed kogemused ei ole sooidentsushäirete korral küll haruldased, kuid isiku soov ja põhieesmärk on soo vahetamine. 

A. Pidev või korduv võimetus saavutada küllaldast erektsiooni või säilitada seda kogu seksuaalakti jooksul. B. Häire põhjustab märkimisväärseid kannatusi või raskusi inimsuhetes. C. Seksuaalfunktsiooni häiret ei saa paremini seletada mõne muu häirega ja selle ainus põhjus ei ole mingi keemilise aine otsene füsioloogiline toime või kehaline häire. Seksuaalse erutumise häired

Seksuaalsoovi häirete korral on tüüpiline nähtus seksuaalse aktiivsuse ja fantaasiate puudumine. Seksuaalsoovi puudumine võib olla tingitud kas psüühilistest või somaatilistest põhjustest, ja oluline on siin somaatilisi põhjuseid hinnata ning välistada. Psüühilised põhjused võivad olla hirm või vastumeelsus suguelu suhtes või vastikus seksi vastu. Mitme psüühilise sümptomi esinemine on tavaline neil libiidohäirete all kannatavatel inimestel, kellel on keskmisest rohkem raskeid tundeeluhäireid või isiksusehäire. Häired jagunevad libiido alanemiseks, mida iseloomustab seksuaalsoovi vähenemine või puudumine, seksuaalfantaasia puudumine ning huvi puudumine seksuaalsuhete vastu, ja seksuaalseks vastumeelsuseks, millele on tüüpiline sügav vastumeelsus suguelu vastu ja seksuaalsuhete vältimine.

Seksuaalfunktsiooni häireteks nimetatakse psühhofüsioloogilist seisundit, mille tõttu inimene ei saa seksist soovitud naudingut või pole võimeline suguühteks. Funktsioonihäired võivad avalduda seksuaalsoovi puudumisena, rahulduse saamise raskusena või seksuaalfunktsiooni seisukohalt hädavajalike füsioloogiliste reaktsioonide, näiteks erektsiooni nõrkusena. Orgasmi saamine võib olla raskendatud. Neid küllaltki levinud häireid võib liigitada füüsilisteks või psüühilisteks, kuigi nende rühmade eristamine on tavaliselt raske. Kui põhjus on somaatiline, võib seisund paraneda somaatilise haiguse raviga, psühholoogilistest teguritest tingitud seisundid aga võivad vajada spetsiaalset seksuaalteraapiat, ravimeid, paariteraapiat või individuaalset psühhoteraapiat. 

Seksuaaleluhäired jaotatakse mitteorgaanilisteks seksuaaldüsfunktsioonideks ja seksuaalsuunitluse häireteks (parafiiliad). Seksuaaldüsfunktsiooni korral on häirunud seksuaalse rahulduse saamine, suunitlushäiretega isikutel on aga seksuaalse huvi objekt ja naudingu allikas ebaharilik. Suunitlushäirete korral tekitab seksuaalset erutust objekt, mis või kes seda tavaliselt esile ei kutsu. Seksuaalset erutust võib tekitada laps, loom, mingi riietusese, kinnisidumine, valu tundmine, teisele valu tekitamine, suguelundite paljastamine või teiste inimeste seksuaalse tegevuse või lahtiriietumise jälgimine. On tavaline, et seksuaalse huvi objekti suhtes ei tunta emotsionaalset lähedust või armastust.

Homoseksuaalsuse põhjused ei ole täpselt teada. Psühhoanalüütilise teooria järgi võib homoseksuaalne orientatsioon olla tingitud psühhoseksuaalse arengu häiretest. On arvatud, et homoseksuaalse sättumusega mehel on olnud tugev emotsionaalne side emaga, isa aga on olnud passiivne, kauge või vaenuliku suhtumisega. Naiste homoseksuaalse sättumuse ja peresuhete vahel ei ole nii selget seost oletatud, kuid selle mõjutajaks on peetud psühhoseksuaalse arenguga seotud teadvustamata konflikte. Psühhodünaamiliste seletuste teaduslikku kaalu vähendab see, et tähelepanekud põhinevad juhuslike ja väheste psühhiaatrilist ravi vajavate patsientide andmestikul. Tulemusi ei ole kinnitatud kliiniliste uuringutega ja vastavalt teaduslikele põhimõtetele ei ole need kohaldatavad niisugustele homoseksuaalse sättumusega isikutele, kes ei tunne vajadust psühhiaatrilise ravi järele.