Teemad

Lapse arengu juures on olulised mitmed tegurid. Neist olulisemad on toitumine, vaimne tervis ja emotsionaalsed vajadused, tugev immuunsüsteem, mängimine ja õppimine, arstlik järelvalve ja arstiabi, liikumine ja uni.

Laste immuunsüsteem on pidevas arengus. Neid ohustavad juba beebieast alates bakteriaalsed ja viiruslikud nakkused. Eriti oluliseks muutub teema siis, kui laps läheb lasteaeda ja on esmakordselt lähikontaktis nii paljude teiste lastega. Ka kooliealiste laste seas on viirusi üsna palju, kuid mida aeg edasi, seda kergemalt üldiselt viirushaigusi põetakse. Immuunsüsteem areneb koos lapsega ja õpib aina paremini nakkustele vastu seisma ning nendega toime tulema. Selle protsessi juures on oluliseks abivahendiks vaheldusrikas ja tervislik toitumine, piisav füüsiline aktiivsus ja uni - tegelikult kõik, mis immuunsüsteemi tugevamaks teeb ja toetab. Vajadusel soovitatakse ka lastele vitamiine ja mineraalaineid lisaks anda, eriti juhul kui lapse toitumus on kehv ja ühekülgne. Lisaks tavapärastele viirushaigustele ohustavad lapsi ka sooleparasiidid nagu näiteks solkmed ja naaskelsabad. Eriti levinud on need lasteaiaealiste laste seas, kelle hügieeniharjumused ei ole veel võibolla eriti head.

Lapsed vajavad alates sünnist lisaks oma vanemate füüsilisele kohalolekule ka emotsionaalset lähedust. Lapse normaalseks arenguks on vajalik teatud emotsionaalne lähedus oma vanemate, vanema või muu turvalise lähedase isikuga. Turvatunne ja lähedus aitavad vältida mitmete psüühiliste problmeemide teket. Kuid samas on mitmeid seisundeid, mille välja kujunemist ei olegi kahjuks võimalik vältida, sest nende tekkepõhjused on mujal.

Lapseea tundeeluhäirete põhitunnuseks on tugev ärevus, mis alati ei ilmne samal viisil kui täiskasvanutel. Lastel võib esineda samasuguseid ärevuse baasil tekkinud häireid kui täiskasvanutelgi, kuid peale nende esineb eriti lapsepõlvega seotud tundeeluhäireid. Laste sagedasemad hirmud liigitatakse samasse rühma kui täiskasvanute hirmusümptomid. Need on nt avalike kohtade ja sotsiaalsete olukordade kartus. Lapseea hirmu-ärevusseisundid on selgelt seotud lapse arengutasemega, kuid sümptomid on siiski harilikust tugevamad.

Lapseea depressiooni on viimastel aastakümnetel palju uuritud. Varem oli see pikka aega tõrjutud valdkond nii uurimises kui ka diagnostikas. Lapseea depressioon võib avalduda ilmingutena, sümptomitena, sündroomina ja häirena. Depressiooni ilming on lühiajaline mööduv kurbuse tunne, kurb meeleolu, mis väljendub ilmeis ja miimikas, liikuvuse vähenemises ning kontaktidest tagasitõmbumises, näiteks olukordades, kus ema jätab lapse hetkeks üksi. Laps muutub siis tihti tõsiseks, lõpetab mängimise hetkeks, ja võib hakata nutma. Olukord paraneb kiiresti, kui ema tagasi tuleb. Ilmingu ja sümptomi vahelist piiri on raske määratleda. Depressioonisündroomi puhul on sümptomite esinemine pikajaline ja intensiivne, kuid ajuti võib esineda sümptomiteta perioode. Lastel esinevad analoogsed üldised sümptomid nagu täiskasvanutelgi

Hüperkineetilised häired algavad enamasti enne kooliiga. Nende puhul on peamiseks tunnuseks raskus keskenduda ja olla tähelepanelik. Motoorikahäired, nt hüperaktiivsus ning käitumis- ja impulsikontrollihäired, on tavalised. Tavalised kasutuselolevad lühendid on ADD ja ADHD, mis viitavad nii tähelepanu kui motoorikaga seotud häiretele. Bioloogilise eelsoodumuse kõrval mõjutavad häire ilmnemist mitmed psühhosotsiaalsed tegurid. Hüperkineetiliste häirete sümptomid võib jaotada järgmiselt: keskendumisprobleemid hüperaktiivsus impulsiivsus Igas rühmas on mitmeid sümptomeid, mis sisuliselt on peaaegu samasugused nii ICD-10 kui ka DSM-IV klassifikatsioonis. Häire taustalt võib leida mh kesknärvisüsteemikahjustusi ning geneetilisi ja neurokeemilisi tegureid.

Liikumine on üheks tervise alustalaks. Üldjuhul kehtib reegel, et mida väiksem laps, seda rohkem ta liigub. Liikumisharjumuste kinnistamine on lisaks lasteaiale ja koolile ka kodu ülesanne. Laps õpib näidete järgi, ehk siis jäljendab oma vanemate käitumist ja harjumusi. Seega on oluline, et laps näeks juba väikelapseeast alates oma vanemate sportlikke ja tervislikke harjumusi. Heaks lahenduseks sportlike harjumuste kinnistamisel on perekondlikud füüsilised tegevused ja mängulised treeningud või huviringid. Oluline on, et tegevus oleks meeldiv ja ei tekitaks lapses vastumeelsust. Paljud lasteaiad pakuvad oma kasvandikele oma majas sportlikke huviringe, kuhu vanem saab lapse soovi korral registreerida. Ka kooliealise lapse puhul on oluline regulaarne liikumine ja siin ei piisa vaid kooli kehalise kasvatuse tundidest. Lapsele tuleks leida talle meeldiv spordiala, isegi kui see tähendab paljude erinevate spordialade katsetamist. Vastumeelse treeningu tagajärjel võib tekkida üldine vastumeelsus spordi vastu, mis viib selleni, et täiskasvanueas spordist täiesti eemale hoidma hakatakse.