Haigused

ka viiruslik maksapõletik;
kollatõbi
Hepatitis viralis (lad.k.)
Acute viral hepatitis (ingl.k.)

Selgitus
Viirushepatiit B ehk kollatõbi on maksapõletik, mida tekitavad maksarakkudes paljunevad viirused.

Ülevaade
Praegu tuntakse viite tüüpi hepatiiti: A, B, C, D ja E. Kõige sagedamini esineb B- ja C- hepatiiti, mille levik narkomaanide seas on tõsiseks probleemiks. Suur oht nakatuda on ka meditsiini ja päästeameti töötajatel, hepatiidihaigete seksuaalpartneritel, perekonnaliikmetel ja mängukaaslastel.
Umbes 10%-l nakatunutest muutub haigus eluaegseks krooniliseks maksapõletikuks, mis võib viia maksa sidekoestumise ehk tsirroosi või ka maksavähi tekkele.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

B ja C hepatiiti nakatutakse vere ja teiste kehavedelikega kokkupuutel. Seega on võimalik nakkust saada süstalde jagamise (narkomaanid), kaitsmata sugulise kontakti või vereülekande kaudu. Meditsiinitöötajad, kes puutuvad tihti kokku patsientide kehavedelikega, peavad pidevalt kandma kindaid, et nakkust vältida.
Haigus levib ka viirust kandvalt emalt sündivale lapsele.

Nakatumise ärahoidmiseks doonorverega tehakse hepatiitide suhtes väga ranget kontrolli.

Maksarakkude kahjustuse põhjustavad nii viiruse elutegevus kui ka inimese enda immuunsüsteemi rakud, mis püüavad raku sisse viiruseni jõuda, et sissetungijaga võitlusse asuda, kuid purustavad seeläbi rakuümbrise ja rakk hävib. Rakkude hävides häirub aga maksa töövõime.
Peiteperiood, mis on aeg alates nakkuse saamisest kuni haiguse avaldumiseni, võib ulatuda isegi kuni poole aastani.
Mida noorem on nakatunud inimene, seda suurem on tõenäosus, et haigus muutub krooniliseks. Näiteks B-hepatiidiga vastsündinutest jääb kogu eluks haigeks kuni 90%.

Sümptomid ehk avaldumine

Haiguse varajases faasis tekivad külmetushaigusele iseloomulikud kaebused: isutus, iiveldus ja oksendamine, väsimus ning liiges- ja lihasvalud.
Maksapõletiku korral satub sapp sageli verre ja sealt edasi uriini. Selle tagajärjel muutuvad nahk ja silmavalged kollaseks, uriin muutub tumedaks ja väljaheide heledaks. Tingituna sapphapete suurest hulgast veres, võib tekkida kogu keha sügelus.
C-hepatiit kulgeb aga sageli ilma haigusilminguteta.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Haiguse väljaselgitamisel on vajalik teada, kas on olnud kokkupuudet hepatiidihaigega, tema vere või süstaldega või kas on tehtud vereülekandeid.
Maksapõletikku saab kahtlustada ka välimuse – kollase naha ja silmavalgete järgi.
Diagnoosi täpsustamiseks võetakse vereproov - kontrollitakse maksa töövõime näitajaid ning uuritakse, kas viiruse vastu on tekkinud antikehi ehk vastuaineid.
Kui haigust ei ravita poole aasta jooksul, võib see muutuda krooniliseks.
Kroonilise C- ja B-hepatiidi diagnoosimiseks võetakse maksast proovitükk ehk biopsia.  Protseduuri tehakse kohaliku tuimestusega ultraheliaparaadi kontrolli all spetsiaalse süstla abil.

Ravivõimalused

Hepatiidi jaoks ravimit ei ole. Tavaliselt piisab maksa töövõime jälgimisest (vereanalüüside abil).
Kui tekib maksapuudulikkus, on vahel vajalik aktiivsem ravi intensiivosakonnas. Maksapuudulikkuse ainsaks täieliku ravi võimaluseks on kahjuks aga vaid maksa siirdamine.
Rasketel juhtudel kasutatakse interferooni, mis pidurdab viiruste ja kasvajate paljunemist ning toetab immuunsüsteemi, kuid see ravi ei anna kõigil haigetel efekti. C-hepatiii puhul võidakse interferooni manustada koos ribaviriiniga, kuid sellel ravil on palju ebameeldivaid kõrvaltoimeid.
Igasuguse maksapõletiku ajal peab vältima maksa koormavaid ravimeid (näiteks paratsetamooli).

Prognoos

Hepatiit-B võib paraneda iseenesest, kuid mõnikord muutuda ka krooniliseks. See tähendab, et viirus jääb organismi püsima. Haigusnähud võivad puududa, kuid inimene on viiruskandja. Läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse. Ägedas faasis on surevus ca 1%.
Kuna C-hepatiiti nakatunud ei tunne ennast tavaliselt haigena, aga viirus on siiski organismis, muutub haigus väga sageli krooniliseks.
Krooniline hepatiit kestab aastaid ja võib põhjustada aeglaselt süvenevat maksakärbumist ning ka maksavähki.

Ennetamine

B ja C hepatiidi ennetamiseks kontrollitakse hoolikalt doonorverd.
Nakatunutega kokkupuutest pidevalt ohustatud isikud (näiteks meditsiinitöötajad) vaktsineeritakse B-hepatiidi vastu. Vaktsiini süstitakse kolmel korral, pooleaastaste intervallidega.
Vältimaks maksapõletikku nakatumist sugulisel teel, on vajalik kasutada kondoomi, kuid oht nakatuda jääb siiski.
Vastsündinud, kelle emal on või on olnud B-hepatiit, saavad vastava skeemi järgi ravi ja kaitsesüstid kohe pärast sündi.
Narkomaanide hulgas on oluline teha selgitustööd, kuna sõpradega süstalde jagamine võib tekitada massilise haigestumise.

Tagasi haiguste nimekirja