Haigused

ka veresoonte põletik
Allergiline vaskuliit;
nekrotiseeriv vaskuliit
Vasculitis (lad.k)
Vasculitis (ingl.k)

Seletus
Vaskuliidi ehk veresoonte põletiku korral tekib kudede hävimine, armistumine ning veresoonte seinte vohamine, mis võib lõppeda veresoone ummistumisega.

Ülevaade
Vaskuliit ei ole sage haigus. Tavaliselt kaasub see mõne sidekoehaigusega (näiteks luupusega), kuid võib tekkida ka teadmata põhjusel.
Vaskuliit võib haarata kõiki keha veresooni, mistõttu haiguspildis varieeruvad erinevate elundite kahjustuse ilmingud vastavalt haiguse asukohale organismis.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Vaskuliidi tekke täpsed põhjused ning mehhanismid ei ole veel selged. Siiski on teada, et valdavalt kujuneb veresoonte põletik autoimmuunmehhanismiga. See tähendab, et põletikku ning koe hävimist põhjustavad organismi oma komponentide vastu tekkinud antikehad ehk vastuained, mis põhjustavad põletiku tekke.
Taolise reaktsiooni käigus kahjustub, seejärel armistub ning pakseneb veresoonte sein. Tulemuseks on veresoone umbumine ning kudede verevarustuse halvenemine, mis põhjustab nekroosi ehk koekärbuse. Näiteks nahal on koekärbus näha nekrootilise haavandi või gangreenina.

Vaskuliit võib olla haiguse ainuke väljendus ning põhjus, sagedamini tekib see siiski teiste seisundite tagajärjel: allergilised reaktsioonid, kasvajad, infektsioonid (vt. Kawasaki haigus, Henoch-Schonlein purpura) või sidekoehaigused (luupus, reumatoidartriit, nodoosne periarteriit).

Vaskuliit avaldub paljude erinevate haigustena vastavalt asukohale ning kahjustatud veresoonte kaliibrile. Nii tekib näiteks väikeste neeruveresoonte vaskuliidist glomerulonefriit, kuid liigeste väikeste veresoonte kahjustusest liigesvalu ja –põletik. Seetõttu ei ole olemas ühtset vaskuliidi haiguspilti.
Veresoonte põletik võib piirduda vaid teatud nahapiirkonna või ühe elundiga, aga haarata ka paljusid elundsüsteeme korraga.

Sümptomid ehk avaldumine

Vaskuliit avaldub olenevalt kahjustatud veresoonte asukohast erinevalt:
Nahakahjustused: vastavalt haaratud veresoonte kaliibrile tekib kas lööve, sõlmekesed, haavandid või gangreen; samuti on iseloomulik sõrmede ning varvaste muutuv värvus (näiteks kergesti külmetavad käed, mis jahedas muutuvad kiiresti sinakaks);
Neerud: võib kujuneda glomerulonefriit või neeruinfarkt;
Lihased ning liigesed: peamiseks vaskuliidi avaldumisvormiks lihastes ning liigestes on valulikkus;
Närvisüsteem: peaaju veresoonte põletiku korral on võimalikud insuldid, mujal kehatüvest kaugemal paiknevate närvide kahjustus ehk polüneuropaatia.
Kui vaskuliit on tekkinud mõne teise haiguse osana (tüsistusena), lisanduvad haiguspilti ka vastava haiguse ilmingud.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Vaskuliidi diagnoosimine sõltub samuti kahjustuse lokalisatsioonist.
Otseselt saab seda haigust kindlaks teha koetükkide uurimise ehk biopsia abil. Koetükke võidakse võtta nahast, lihastest, neerudest jm.
Vereanalüüsis võib ilmneda põletikutunnuseid ning vahel määratakse ka spetsiifilisi antikehasid ehk vastuaineid.
Näiteks glomerulonefriidi kahtlusel võetakse uriinianalüüs, millest hinnatakse neerude töövõime näitajaid.
Naha vaskuliidi diagnoosimisel piisab sageli vaatlusest.

Ravivõimalused

Ravi eesmärgiks on maha suruda veresooni haaranud põletikku. Selleks kasutatakse põletikuvastaseid ravimeid ning glükokortikosteroide (prednisoloon), harvem tsütostaatilisi ehk rakujagunemist pidurdavaid ravimeid (tsüklofosfamiid).

Prognoos

Prognoos oleneb otseselt sellest, kus ning kui suur on kahjustus. Kuna on teada, et näiteks paljude sidekoehaiguste tüsistusena võib tekkida vaskuliit, soovitatakse neil inimestel käia pidevalt kontrollis, et võimalusel alustada kohe raviga.

Ennetamine

Ennetada on võimalik vaid allergilist vaskuliiti (nahalööve), kui reaktsioon tekib mõnele ravimile või muule võõrainele. Sel juhul ei tohi vastavat ainet kunagi enam tarvitada.

Kasutatud kirjandus:
Harrisons Principles of Internal Medicine, 1998
The Merck Manual