.jpg)
ka insuliinsõltuv diabeet
Diabetes mellitus (lad. k.)
Insulin dependent diabetes mellitus (ingl.k)
Selgitus
Suhkurtõbi on haigus, millele on iseloomulik liiga kõrge veresuhkru tase ning sellest tingitud häired.
Ülevaade
I tüüpi diabeedi puhul tekib organismis täielik insuliinivaegus, sellepärast nimetatakse I tüüpi diabeeti ka insuliinsõltuvaks (inglise keeles insulin dependent diabetes mellitus - IDDM).
Kõige rohkem on diabeedihaigeid (I tüüp) Soomes (30/100 000) ning kõige vähem Jaapanis (1/100 000). Eestis on umbes 10 juhtu 100 000 inimese kohta aastas.
I tüüpi diabeeti diagnoositakse tavaliselt <30 aastastel inimestel, kuid haigus võib avalduda igas vanuses.
Veresuhkrut ehk glükoosi kasutavad kõik organismi elundid ja koed energiaallikana. Insuliin on aga hormoon, mida toodetakse kõhunäärmes. Insuliin on vajalik glükoosi rakkudesse viimiseks ning seega veresuhkru taseme langetamiseks.
Normaalne veresuhkru tase on 3,5-5,5 mmol/L.
Kui kõhunäärmes ei toodeta piisavalt insuliini, on organismis veresuhkru tase pidevalt liiga kõrge - seda nimetatakse hüperglükeemiaks.
Insuliinsõltuv diabeet areneb kõhunäärme insuliini tootvate rakkude hävimise tagajärjel. Haigusnähud ilmnevad alles siis, kui insuliini tootvatest rakkudest on alles vaid 10-20%.
I tüüpi diabeedi arengut mõjutavad nii pärilik eelsoodumus kui ka keskkonnategurid.
Suhkurtõbi väljendub pideva hüperglükeemiana, mis põhjustab kahjustusi eeskätt silmades, neerudes, närvides, südames ja veresoontes.
Sümptomid ehk avaldumine
Kui insuliini on organismis vähe, jääb verre liiga palju suhkrut. Liigne suhkur eritub neerude kaudu uriiniga, viies kaasa vedelikku. Selle tagajärjel uriinikogused suurenevad, tekib pidev janutunne ning kaalulangus.
Lisaks võib esineda väsimust, nõrkust, koormustaluvuse langust, suurenenud söögiisu ning naha sügelust. Haavad paranevad aeglaselt ning öösiti tekivad säärelihaste krambid.
Insuliinipuudus ja I tüüpi diabeedi avastamise hilinemine võivad viia happemürgistusele. Happemürgistus ehk ketoatsidoos on tingitud happelistest ainetest, mis kogunevad verre liigse veresuhkru sisalduse tõttu.
Happemürgistuse sümptoomideks on iiveldus, oksendamine, kõhuvalud ja väljahingatava õhu atsetoonist tingitud hapukasimal lõhn. Seisund viib jätkudes unisusele ja teadvusekaotusele.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Diabeedi diagnoosimine põhineb tüüpiliste sümptomite alusel ja vere suhkrusisalduse määramisel sõrmeotsa- või veeniverest.
Kui haigusilmingud on ilmsed, piisab diagnoosi kindlakstegemisest ühest juhuslikust analüüsist, kus vere suhkrusisaldus on üle 11,1 mmol/L. Vastasel korral sedastatakse diabeet siis, kui vere suhkrusisaldus on korduvalt kõrgenenud (>6,6 mmol/L) hommikul, pärast 8-tunni pikkust paastu.
Ebaselgetel juhtudel võib kasutada kahe tunni suhkrukoormustesti.
Uriinianalüüsis on samuti iseloomulikud muutused.
Kui diabeet on kestnud kaua, jälgitakse regulaarselt silmade tervist ja neerude tööd, et võimalikult kiiresti diagnoosida suhkruhaigusest tingitud kahjustus teistes elundites.
Ravivõimalused
Kuna suhkruhaige organismis insuliini ei toodeta, on vajalik eluaegne asendusravi iga päev insuliini süstides.
Insuliiniasendusravi püüab jäljendada normaalset insuliinieritust. Diabeetik vajab põhi- ehk fooninsuliini, mis katab vajaduse insuliini järele öösel ja söögikordade vahel.
Toidukordade eel süstitakse lühitoimelist insuliini, mille ülesandeks on talletada toidust saadavad toitained ning vältida liigset veresuhkru tõusu peale sööki.
Lisaks insuliinravile on vajalik täpselt järgida dieeti. Toidukoguste hindamine ja planeerimine söögikordade kaupa (eriti süsivesikute arvestamine) ning vere suhkrusisalduse mõõtmine aitavad diabeetikul leida just temale sobivad insuliiniannused.
Liikumine ning aktiivsed eluviisid, mis tugevdavad insuliini toimet ning langetavad veresuhkrut, on suhkruhaige elus sama tähtsad kui insuliin.
Prognoos
Sõltub veresoonte kahjustuse tekkimise kiirusest ning raskusest. Mida stabiilsemana hoitakse veresuhkru tase, seda aeglasemalt tekivad tüsistused.
Tõsisemad komplikatsioonid veresoonte poolt põhjustavad infarkti, insulti, gangreeni, nägemise kaotust ja neerupuudulikkust.
I tüüpi suhkurtõve haigetel on neeru veresoonte kahjustuse tagajärjel kujunev neerupuudulikkus põhiliseks surmapõhjuseks. Neerukahjustuse esmased ilmingud tekivad umbes 10.-15.ndal diabeediaastal.
Ennetamine
I tüüpi diabeeti ei ole võimalik ennetada. Suhkurtõbi on pärilik haigus. Kui haigestunud on üks vanematest, on lapse risk haigestumiseks isa haiguse puhul 5%, ema haiguse puhul 2,5%; kui mõlemad vanemad on diabeetikud, siis on lapsel 20%-line risk.
