Haigused

ka krooniline neeruvaagnapõletik;
krooniline neerupõletik
Pyelonephritis chronica (lad.k.)
Chronic pyelonephritis (ingl.k.)

Selgitus
Krooniline püelonefriit on loiult kulgev mikroobide poolt põhjustatud neerukoe ja neeruvaagna põletikuline haigus, mis aeg-ajalt ägenedes viib lõpuks neerukoe hävimisele ja neerufunktsiooni lakkamisele.

Ülevaade
Kroonilise püelonefriidi tekkeks on vajalik uriini äravoolu takistus või häirumine. Samuti võib ta välja kujuneda ravimata ägeda püelonefriidi tagajärjel.
Erinevalt ägedast põletikust kulgeb krooniline vorm eriliste kliiniliste kaebusteta, samas pidevalt kahjustades neerukude.
Esialgu kahjustub uriini filtreerivate päsmakeste ümber asuv tuubulite süsteem, kus toimub uriini kontsentreerumine ja organismist väja viidavate kahjulike ainete eritumine. Uute ägenemistega kaasneb põletikukollete levimine ja kahjustatud koe armistumine, mis viib neerufunktsiooni häirumisele ning neerupuudulikkuse kujunemisele.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Sagedamini on põletiku tekitajateks bakteriteks soolekepike, Proteus ja enterokokid, harvem  Staphylococcus aureus.
Mikroobide levikuks kuseteedest on vajalik nende sattumine põide, mis on võimalik rõhu tõusul põies (köhimine, raskuste tõstmine). Uriin surutakse baktereid sisaldavasse kusitisse ning  põiesisese rõhu langusel toob tagasivool need kaasa kusepõide. Toimiub nn. vesikouretraalne refluks.
Eriti oluline kroonilise püelonefriidi tekkes on uriini äravooluhäirete esinemine (kusejuha kitsenemine, kivid, arenguhäired, kasvajalised protsessid), mis annab võimaluse mikroobide paljunemiseks.

Sümptomid ehk avaldumine

Enamasti on krooniline püelonefriit tekkinud mõne muu kuseteid haarava ehk uroloogilise haiguse tõttu.
Sel puhul on esiplaanil põhihaiguse sümptomid: koolikavalud, uriinipeetus v.m.s.
Kroonilisele protsessile viitavad vaevused on peavalu, roidumus, iiveldus, kehakaalu langus, perioodilised madalad palavikud, tuim seljavalu.
Võib esineda ka vererõhu tõusu ning kujuneda südamepuudulikkus.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Haiguse eelloos ehk anamneesis on oluline eelnevate kuseteede haiguste ja pikaaegne halva enesetunde esinemine.
Välisvaatlusel on inimene kahvatu, kuiva, õhukese nahaga, tumedate silmaalustega. Vererõhu mõõtmisel võib saada normist oluliselt kõrgemaid väärtusi, mida ägeda püelonefriidi puhul ei esine.
Uriinianalüüsis viitab põletikule bakterite, vere valgeliblede ehk leukotsüütide ning punaliblede ehk erütrotsüütide esinemine.
Vereanalüüsis on sedastatavad hemoglobiini langus ehk aneemia vereloome aeglustumisest, vererakkude ja plasma suhte ehk hematokriti tõus liigse vedeliku kao tõttu organismist. Jääkainete (kreatiniin ja uurea) kuhjumine veres viitab neeru eritusfunktsiooni langusele.
Ultraheliuuring aitab eristada alumiste kuseteede infektsioonidest, näha võib olla vedelik neeru ümber, äravoolutakistusest paisunud neerukarikad, üleni armistunud funktsioonivõimetu kortsneer pole aga üldse nähtav.
Röntgenuuringul kontrastaine manustamisega on kroonilisele püelonefriidile iseloomulikud neerukarikate kujumuutused vastavalt haiguse staadiumile.                     

Ravivõimalused

Ravis on kõige olulisem uriini äravoolu takistuse kõrvaldamine ja bakterite eemaldamine kuseteedest. Kui takistust pole võimalik eemaldada ja põletikuperioode tekib tihti, on kasu pikaajalisest kuurist antibiootikumidega.
Eelnevalt peab kindlaks tegema tekitaja-mikroobi ja tema tundlikkuse antimikroobsetele preparaatidele, et valida efektiivseim. Tavaliselt on ravikuuri pikkus 7 päeva, efekti puudumisel proovida haiglatingimustes veenisisest ravimite manustamist. Preparaatidest kasutatakse nitrofuraanrea preparaate (nitrofurantoiin), aminopenitsilliine (ampitsilliin) jm.
Eraldi ravitakse ka kõrget vererõhku ja neerupuudulikkust.

Prognoos

Põhjuse eemaldamisel ning järjepideva ja õige ravi korral on prognoos elule hea,  sest haigus progresseerub hästi aeglaselt. Ebaregulaarse ravi tagajärjeks on kroonilise neerupuudulikkuse ja neerudest tingitud kõrge vererõhu  ehk hüpertoonia kujunemine.

Ennetamine

Kroonilist püelonefriiti saab ennetada uriini äravoolutakistuste olemasolul nende eemaldamisega ja ägeda püelonefriidi adekvaatse ravi ning järelkontrolliga.

Kasutatud kirjandus
1.   G. Herold et al. “Sisehaigused” 1999, Tartu
2. R. Berkow et al. “The Merck Manual of Diagnosis and Therapy” 16-th ed. 1992, USA.
3. Kurt J. Isselbacher et al. “Harrison’s Principles of  Internal Medicine” 14-th ed. 1998.
4. H. Kõrge ja teised “Nefroloogia” 1985, Tallinn.
5. T. Velgre “Uroloogia” 1979, Tallinn.