Haigused

ka krooniline venoosne puudulikkus
Insufficientia venosum chronicum (ld. k.)
Chronic venous insufficiency (ingl. k.)


Seletus
Krooniline venoosne puudulikkus on seisund, mille puhul veenide kahjustuse tõttu on alajäsemete vereringe häiritud ning esineb kalduvust löövetele ja haavanditele säärtel. Selle mõiste alla kuulub ka posttrombootiline sündroom.

Ülevaade
Kroonilise venoosse puudulikkuse tekkepõhjused võivad olla erinevad, kuid seda seisundit iseloomustab asjaolu, et kahjustunud vaagna ja alajäsemete veenides ei voola veri piisavalt kiiresti südame poole tagasi.
Jalgade veresoontes tekib ülerõhk ja selle tõttu on häiritud ka uute toitainete saabumine ning tekivad haiguslikud muutused jalgadel.
Järjepideva ning just põhjuseid kõrvaldava ravi korral on prognoos siiski soodne.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Peamised tekkepõhjused on korduvad flebotromboosid ehk süvaveenide põletikud; veeniklappide puudulikkus, kas pärilik või mingist haigusest tekkinud; kaasasündinud veresoonte väärarendid.

Normaalselt takistavad veenivere raskusjõu mõjul toimuvat vastasuunalist ehk südamest eemale voolamist vaagna ja jalgade süvaveenides asuvad klapid, samuti aitavad veeniverd südame poole suunata jalgade lihased, surudes veene kokku, seda nimetatakse lihaspumbaks.

Kui venoosne veri ei voola piisavalt kiiresti südame poole tagasi, jääb ta ette arterite ja kapillaaride kaudu saabuvale uuele hapnikurikkale verele, tekib nn. staas ehk verevoolu peetus. Selle tagajärjel ei saa ümbritsevad koed piisavalt toitaineid verest, ning neis tekivad haiguslikud muutused.

Sümptomid ehk avaldumine

Haigus algab pikkamööda sääre eespinna ja hüppeliigese lähedaste tursetega, mis esinevad esialgu õhtuti ja rohkem kuuma ilmaga.
Pikkamööda suureneb kalduvus tursete tekkeks. Haige jalg tundub raskena, väsinuna, kaebused tekivad käimisel ja seismisel ning vähenevad lamades või jalgu kõrgemal hoides.

Välistest tunnustest on iseloomulikud nahamuutused: nahale tekivad sinakaslillad või punakaspruunid alad, sügelev sääreekseem, kahvatud ja kõhetunud ehk atroofilise nahaga alad, tumesinised nahaveenide laiendid labajala servadel.

Raskema vormi puhul võib tekkida toitainete vaegusest sääre venoosne haavand, mis paraneb visalt.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Esmalt selgitatakse välja varasemate veenihaiguste ja riskifaktorite esinemine ning teostatakse jalgade välisvaatlus.

Seejärel on oluline ultraheliuuring jala süvaveenide läbitavuse ja voolamistingimuste ning veeniklappide olukorra selgitamiseks, puudulike klappide korral vastassuunalise voolu ehk refluksi avastamiseks.
Harvem on vajalikud kontrastainega röntgenuuringud.

Ravivõimalused

Põhjuslik ravi seisneb teiste veenihaiguste, näiteks veenilaiendite ja veenipõletike korralikus ravimises.
Võidakse ka püüda asendada puudulikku veeniosa kirurgiliselt.

Haigusnähtudele suunatud ravis on üldisteks abinõudeks võimalikult lühiajaline asend põlvest kõverdatud jalgadega, et mitte takistada vere voolamist veenides. Kasuks tuleb lamamine, eriti kui jalad on kehast kõrgemal, ning liikumine – lihaspumba töö.
Ei ole soovitavad saunaprotseduurid, ega otsene päikesekiirgus, kuna soojus põhjustab veenide laienemist ja see aeglustab verevoolu.

Väga oluline on ka kompressioonravi elastiksidemete ja –sukkadega. Sidemed peaksid olema 8-10 cm laiused ja sukad peaksid olema spetsiaalselt raviotstarbelised.
Sidemed või sukad tuleb jalgadele asetada hommikul enne voodist tõusmist!

Venoose haavandi raviks kasutatakse sagedast puhastamist desinfitseerivate ainetega, näiteks vesinikülihapendiga (H2O2) ning spetsiaalseid rõhksidemeid. Venoosse haavandi ravi peab kestma haavandi täieliku paranemiseni!

Vere voolavuse parandamiseks võib kasutada 100mg aspiriini (nn südameaspiriin) 1 kord päevas (kui ei ilmne ebasoovitavaid kõrvaltoimeid: veritsusi, kõrvetisi).

Prognoos

Järjekindla ja igakülgse ravi korral on prognoos paranemise suhtes siiski soodne, eelduseks on tekkepõhjuste kõrvaldamine, kui tegu pole päriliku veeniklappide puudulikkusega.

Ennetamine

Teiste veenihaiguste nt. veenilaiendite ja –põletike tagajärjel tekkinud kroonilise venoosse puudulikkuse ennetamiseks tuleb püüda vältida nende haiguste riskifaktoreid. Juhul, kui nimetatud haigused on siiski tekkinud tuleb need järjekindlalt välja ravida.
Päriliku veeniklappide puudulikkuse ennetamine on võimatu.

Tagasi haiguste nimekirja