Haigused

 

ka roospõletik
Erysipelas (ld.k)
Erysipelas (ingl.k)

Seletus
Erüsiipelas on äge kiiresti kulgev naha- ja nahaaluskoe põletik, mis tekib haigusttekiavate mikroobide sattumisel lümfiteedesse ning mida iseloomustab punetav nahalööve koos süsteemsete sümptomitega.

Ülevaade
Roospõletik esineb suhteliselt sageli, nii noortel kui vanadel, on ohtlik ja abi hilinemisel on kirjeldatud isegi surmajuhtumeid; õnneks on tänapäeval piisavalt tõhusad ravimid, et viimast esineb üliharva.

Tekkepõhjused ja-mehhanismid

Erüsiipelase tekitajaks on tavaliselt mikroob nimega Streptococcus pyogenes. Bakter tungib läbi väikese nahadefekti organismi, satub lümfiteedesse ja tekitab seal põletiku. Nahadefekt võib olla tingitud kas kriimustusestohatisestjalgade seenhaigusestkroonilistest säärehaavanditest või igasugustest muudest pisikestest kahjustustest. Pisikese trauma kõrval on soodustavaks teguriks ka lümfisoonte ummistus.
Hiljem põhjustavad streptokokid ka ise lümfisoonte kahjustust, tekib nn.”suletud ring” ja roos hakkab sageli korduma.

Sümptomid ehk avaldumine

Kõige tavalisemad lööbe kohad on põsed või sääred. Tüüpiliseks tunnuseks on kuumav valulik punetuv ja turseline ala, mis kiiresti laieneb, kuid on alati tervest nahast teravalt piirdunud.
Nahaalune lümfipais põhjustab naha pinguloleku tunnetsügelemist ja valu, kaasub ka kõrge palavikkülmavärinatepeavalu ja iiveldusega. Sageli kaasub lümfisõlmepõletik.
Mõnikord tekivad nahale ka villid, mille sisu on sageli verine. Langenud immuunsusega, suhkruhaigust põdevatel või puuduliku verevarustusega inimestel võib tekkida isegi kudede kärbumine – nekroos – kuid õnneks väga harva.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Erüsiipelase diagnoos püstitatakse tavaliselt tüüpilise haiguspildi alusel, mis baseerub nahanähtudel ja vappekülmaga esineval kõrgel palavikul.
Vereproov näitab tugevat põletikku ja streptokokkide vastaste antikehade ehk vastuainete hulga suurenemist.
Vahel saab säärehaavandist, kurgust või verest võetud külvi abil välja kasvatada ka S.pyogenest, kuid siiski mitte kõigil juhtudel.
Roos võib sarnaneda mõnede teiste nahahaigustega, näiteks ägeda kontaktdermatiidi, puugihammustuse või vöötohatisega, kuid viimaste puhul ei esine nii kõrget palavikku ning inimese enesetunne on parem. Sarnane võib olla ka erüsipeloid tavaliselt tekib kätele inimestel, kes töötavad toore liha või kalaga.

Ravivõimalused

Õnneks on streptokokid endiselt väga tundlikud antibiootikumide suhtes, seega ravi pole keeruline, kuid enamasti viiakse see läbi haiglas.
Tavaliselt kasutatakse penitsilliinisüste kas veeni või lihasesse, kergematel juhtudel piisab tablettidest.
Penitsilliini-allergia korral kasutatakse teisi antibiootikume.
Vajalik on ka voodirahu ja enesetunde parandamiseks palaviku alandamine.
Erilist tähelepanu vajavad imikud langenud immuunsusega isikud ja vanurid. Ravi peab kestma vähemalt 2 nädalat, et vähendada võimalust põletiku taaspuhkemiseks.

Prognoos

Tänu kiirele ja efektiivsele ravile esineb ägedaid tüsistusi harva. Südame-, neerupäsmakeste- või kopsupõletik tekivad erandjuhtudel. Ohtlikuks võib osutuda kõripõletik.
Suurim probleem on põletiku tagajärjel tekkiv lümfisoonte ummistus, mis suurendab ohtu haiguse kordumiseks. Lümfipaisu tõttu jääb püsiv turse turse näo keskossa, kui ülahuul on haaratud, nimetatakse seda “elephanthiasis nostras” või inetumalt “tapiiri mokk”.
Eriti sageli esineb korduvaid roospõletiku attakke kroonilise veenipuudulikkuse ja säärehaavanditega inimestel – neil võib välja kujuneda jala tunduv jämenemine, mis ei taandu, seda nimetatakse elefantiaasiks ehk elevantsuseks.

Ennetamine

Inimene ise saab haigestumise riski vähendada, kui ravib korralikult oma kriimustusi, jalgade seenhaigust, ohatist ja teisi nahahaigusi, mis võivad olla haigustekitaja sissepääsukohaks. Mõnel pool kasutatakse korduvate ägenemiste korral ka profülaktilisi antibiootikumide kuure.

Kasutatud kirjandus
O.Braun-Falco jt. “Dermatology” 2000
H.Silm, S.Kaur “Sagedamini esinevad nakkuslikud nahahaigused” 1995

 

Tagasi haiguste nimekirja