Uudised

Terviklik ja toimiv patsiendimeeskond kõlab esialgu veel helesinise unistusena. Sageli on arstidel raske näha ühe haiguse taga teist, eriti kui see väljub nende eriala piiridest. Järjest enam tuleb jutuks põletav vajadus luua patsiendikeskne meeskond - omavahel koostööd tegevad spetsialistid, kes moodustaksid interdistsiplinaarse terviku ja parandaksid seeläbi ravitulemusi ning ennetaksid potentsiaalseid tervisemuresid. 

Oluline on, millisel tasemel on koostöö erinevate tervishoiuasutuste ja õppeasutuste vahel. Õppurid tulevad praktikabaasidest tagasi kooli ja vahel selgub, et see, mida nad praktikas nägid ei klapi täielikult sellega, mida neile õpetati ja milleks neid ette valmistati. Millegipärast tekivad erisused koolis õpitava ja reaalse tööelu kogemuse vahel.

Paljud inimesed ei tea, et on olemas teraapiafond - perearst saab suunata kliinilise psühholoogi vastuvõtule või füsioterapeudi juurde. Sageli perearstid ei kasuta seda võimalust, või suunavad vaid korra või paar, mis ei ole enamasti arvestatavaks tulemuseks piisav maht.

Püüe meditsiinivaldkonnas mitme erineva eriala meditsiinitudengeid koos mingis aines õpetada on seni jooksnud liiva, kuid see oleks kindlasti asi millele mõelda. Variant oleks teha seda kas või projektipõhiselt või valik/vabaaine tasemel. 

Interdistsiplinaarse meeskonna loomise eelduseks on ka oskus suhelda, mida peaks õpetatama juba kõrgkoolides. Vastasel juhul ilmnevad patsiendikeskse meeskonna töös takistuskohad. Patsiendimeeskond ei pruugi teada teiste osapoolte kompentse ning see on selle alus, et rollid ei ole jaotatud adekvaatselt ja säästlikult. Lahenduseks oleks koosõpe, ning seda peaks sel juhul tegema süsteemsemalt kui lihtsalt projekti korras. Kes peaks siis võtma vastutuse, et patsiendimeeskond toimiks või kust see algama peaks? Ülikoolide ja kõrgkoolide tasandilt oleks tõenäoliselt parim alustada, stardipunktiks võiks olla õppekavade täiendamine ja uuendamine.