Teemad

Bipolaarsed meeleoluhäired
Laupäev, 20. apr

Bipolaarseid meeleoluhäireid iseloomustab maniakaalsete ja depressiivsete episoodide vaheldumine. Häirega võib kaasneda maniakaalseid, hüpomaniakaalseid, segatüübilisi ja depressiivseid episoode. Episoodide vahel on patsient enamasti sümptomivaba; tõsi küll - korduvate episoodide puhul hakkavad üha sagedamini ilmnema jääknähud nende vahel. Ravi tähtsaimaks eesmärgiks on vältida episoodide kordumist. 

Hüpomaania

Hüpomaaniat iseloomustab kerge, kuid selgelt märgatav meeleolu tõus ning samaaegne energia ja aktiivsuse suurenemine. Tavaliselt ei kaasne sellega olulist tegevusvõime langust. Lühemat kui neli päeva kestvat hüpomenaiakaalset perioodi ei peeta tõeliseks hüpomaaniaks, kuigi see võib muidu olla kliiniliselt märkimisväärne. Hüpomaania diagnoos ei eelda ainult hüpomaniakaalset meeleolu, vaid ka muude hüpomaniakaalsete sümptomite esinemist. Tähtis on, et sümptomid esinevad üheaegselt ega ole reaktsiooniks mingile situatsioonile, sotsiaalsele kontaktile või uimastite tarvitamisele ning erinevad selgelt patsiendi tavapärasest meeleseisundist. Hüpomaniakaalse meeleoluga kaasneb vähemalt kolm alljärgnevat seitsmest hüpomaania sümptomist.

1. Aktiivsuse suurenemine või füüsiline rahutus

2. Jutukuse suurenemine

3. Keskendumisraskused ja kergesti häiritavus

4. Unevajaduse vähenemine

5. Seksuaalhimu suurenemine

6. Kergekäeline raharaiskamine või muu vastutustundetu käitumine

7. Suurenenud seltskondlikkus või familiaarsus

Maania psühhootiliste sümptomiteta

Maania puhul esinevad samad sümptomid kui hüpomaanialgi, kuid tugevamalt, põhjustades märkimisväärseid sotsiaalseid raskusi ja tegevusvõime alanemist. Maania viib sageli haiglaravile. Maania klassikalises vormis on patsiendi meeleolu tõusnud eufooriliseks ja ta näeb maailma vastavalt oma meeleolule. Maniakaalse patsiendi meeleolu võib olla ka ärritunud, sel juhul on sündroom raskemini äratuntav. Maania diagnoosiks eeldatakse lisaks meeleolu muutusele vähemalt kolme järgmistest sümptomitest, mis on kestnud vähemalt nädala või tinginud sellest lühema ajaga haiglaravile toimetamise.

1. Aktiivsuse suurenemine või füüsiline rahutus

2. Jutukuse suurenemine või kõnetulv

3. Mõtterutt või kiirenenud mõttetegevuse tunne

4. Sotsiaalne pidurdamatus

5. Vähenenud unevajadus

6. Kõrgenenud enesehinnag

7. Kergesti häiritavus

8. Liiga riskiv või vastutustundetu käitumine

9. Suurenenud seksuaalne aktiivsus või lodevus

Psühhootiline maania

Psühhootiline maania on eelkirjeldatuga sarnane, kuid sel on lisaks psühhootilisi sümptomeid. Diagnositiliselt on oluline, et inimesel esinevad luul või meelepetted. Need sümptomid ei ole siiski tüüpilised skisofreeniale. Neis ei sisaldu näiteks veidrat luulu, kommenteerivaid või vestlevaid kuulmismeelepetteid või mõtete kuuldavust. Maaniaga koos võib esineda mis tahes psühhootilisi sümptomeid. Psühhootilised sümptomid jaotatakse meeleolukohaiseks ja -vastaseiks. Meeleolukohased on näiteks suurusluulud: patsient näiteks usub, et on teinud revolutsioonilise avastuse, on poliitiline või religioosne suurmees või omab üleloomulikke võimeid. Meeleoluvastased psühhootilised sümptomid on näiteks jälitusluulud. Maaniaga kaasnev psüühiline seisund võib mõnel juhul muutuda deliiriumitaoliseks segasusseisundiks, mille juhtuvaks sümptomiks on vältimatult ravi vajav meditsiiniline hädaolukord, mille ravimata jätmisega kaasneb märkimisväärne suremus.

Segatüübiline episood

Segatüübilist episoodi iseloomustab maania- ja depressioonisümptomite esinemine kiirelt vaheldudes või üheaegselt. Segatüübiline episood võib olla kliiniliselt pildilt üsna  mitmekülgne, siin võib olla jooni nii maaniast kui ka depressioonist. Suurte meeleolumuutuste tõttu on olukord patsiendile sageli väga piinarikas, eriti maniakaalse meeleolu muutumisel raskeks depressiooniks või maniakaalse erutuse lisandumisel samaaegsele raskele depressioonile.

Depressiooniepisood

Bipolaarse meeleoluhäirega kaasnevad depressiooniepisoodid ei erine tavapärasest depressioonist. Depressiooniperioodid võivad olla kestuselt mõnevõrra lühemad ning nende puhul esineb sagedamini psühhootilisi sümptomeid, psühhomotoorset pidurdatust või atüüpilisele depressioonile iseloomulikke sümptomeid. 

Uni ja ööpäevased rütmid

Une ja ööpäevarütmi häirumine on bipolaarse meeleoluhäire keskne joon nii depressiooni kui ka maania või hüpomaania ajal. Unerütmi muutused mõjutavad tugevalt meeleolu ning bipolaarse meeleoluhäire depressiivse faasi ajal võib magamatus depressiivset meeleolu normaliseerida. Magamatus võib ka vallandada maania eutüümsel patsiendil. Maaniaga kaasnevat une lühenemist on peetud üheks maniakaalset seisundit säilitavaks ja süvendavaks teguriks. Seepärast on vaja võimalikult kiiresti normaliseerida häirunud une-ärrkvelolekurütm. Bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel tuleks püüda vältida suuri ööpäevase rütmi muutusi.

Psühhosotsiaalsed tegurid

Paljudes uurimustöödes on sedastatud, et bipolaarse häire esimene episood ilmneb tavaliselt koos elumuutuse või kriisiga. Nendeks on näiteks abielulahutus, töötuks jäämine, lähedase surm või raske haigus. Psühhosotsiaalne stress on oluline häiret vallandav riskitegur. Haiguse ilmnemine näib siiski eeldavat pärilikku eelsoodumust. Häire hilisematel etappidel seostuvad elumuutused üha uute episoodide algustega, kuid mitte nii tugevalt kui alguses. Mõned episoodid algavad ilma mingite eriliste vallandavate teguriteta. Prognoosi seisukohalt on sotsiaalsel toel bipolaarse häire puhul suur tähtsus. Lähedased inimsuhted näivad mõjutavat soodsalt patsiendi võimet kohaneda haiguse olemasoluga ja parandavad ravisoostumust.

Ravietapid

Bipolaarse meeleoluhäire ravis tuleb arvestada kahte asjaolu: a) milline on kliiniline pilt ja b)kas patsiendil on varem esinenud haigusepisoode. Käesoleva sümptomaatika tüüp määrab ravi sisu ning varasemate episoodide hulk ennetava ravi vajaduse. Ennetav ravi on vajalik alati kui patsiendil on esinenud kaks või enam episoodi. 

Bipolaarsed meeleoluhäired

Bipolaarseid meeleoluhäireid iseloomustab maniakaalsete ja depressiivsete episoodide vaheldumine. Häirega võib kaasneda maniakaalseid, hüpomaniakaalseid, segatüübilisi ja depressiivseid episoode. Episoodide vahel on patsient enamasti sümptomivaba; tõsi küll - korduvate episoodide puhul hakkavad üha sagedamini ilmnema jääknähud nende vahel. Ravi tähtsaimaks eesmärgiks on vältida episoodide kordumist. 

Hüpomaania

Hüpomaaniat iseloomustab kerge, kuid selgelt märgatav meeleolu tõus ning samaaegne energia ja aktiivsuse suurenemine. Tavaliselt ei kaasne sellega olulist tegevusvõime langust. Lühemat kui neli päeva kestvat hüpomenaiakaalset perioodi ei peeta tõeliseks hüpomaaniaks, kuigi see võib muidu olla kliiniliselt märkimisväärne. Hüpomaania diagnoos ei eelda ainult hüpomaniakaalset meeleolu, vaid ka muude hüpomaniakaalsete sümptomite esinemist. Tähtis on, et sümptomid esinevad üheaegselt ega ole reaktsiooniks mingile situatsioonile, sotsiaalsele kontaktile või uimastite tarvitamisele ning erinevad selgelt patsiendi tavapärasest meeleseisundist. Hüpomaniakaalse meeleoluga kaasneb vähemalt kolm alljärgnevat seitsmest hüpomaania sümptomist.

1. Aktiivsuse suurenemine või füüsiline rahutus

2. Jutukuse suurenemine

3. Keskendumisraskused ja kergesti häiritavus

4. Unevajaduse vähenemine

5. Seksuaalhimu suurenemine

6. Kergekäeline raharaiskamine või muu vastutustundetu käitumine

7. Suurenenud seltskondlikkus või familiaarsus

Maania psühhootiliste sümptomiteta

Maania puhul esinevad samad sümptomid kui hüpomaanialgi, kuid tugevamalt, põhjustades märkimisväärseid sotsiaalseid raskusi ja tegevusvõime alanemist. Maania viib sageli haiglaravile. Maania klassikalises vormis on patsiendi meeleolu tõusnud eufooriliseks ja ta näeb maailma vastavalt oma meeleolule. Maniakaalse patsiendi meeleolu võib olla ka ärritunud, sel juhul on sündroom raskemini äratuntav. Maania diagnoosiks eeldatakse lisaks meeleolu muutusele vähemalt kolme järgmistest sümptomitest, mis on kestnud vähemalt nädala või tinginud sellest lühema ajaga haiglaravile toimetamise.

1. Aktiivsuse suurenemine või füüsiline rahutus

2. Jutukuse suurenemine või kõnetulv

3. Mõtterutt või kiirenenud mõttetegevuse tunne

4. Sotsiaalne pidurdamatus

5. Vähenenud unevajadus

6. Kõrgenenud enesehinnag

7. Kergesti häiritavus

8. Liiga riskiv või vastutustundetu käitumine

9. Suurenenud seksuaalne aktiivsus või lodevus

Psühhootiline maania

Psühhootiline maania on eelkirjeldatuga sarnane, kuid sel on lisaks psühhootilisi sümptomeid. Diagnositiliselt on oluline, et inimesel esinevad luul või meelepetted. Need sümptomid ei ole siiski tüüpilised skisofreeniale. Neis ei sisaldu näiteks veidrat luulu, kommenteerivaid või vestlevaid kuulmismeelepetteid või mõtete kuuldavust. Maaniaga koos võib esineda mis tahes psühhootilisi sümptomeid. Psühhootilised sümptomid jaotatakse meeleolukohaiseks ja -vastaseiks. Meeleolukohased on näiteks suurusluulud: patsient näiteks usub, et on teinud revolutsioonilise avastuse, on poliitiline või religioosne suurmees või omab üleloomulikke võimeid. Meeleoluvastased psühhootilised sümptomid on näiteks jälitusluulud. Maaniaga kaasnev psüühiline seisund võib mõnel juhul muutuda deliiriumitaoliseks segasusseisundiks, mille juhtuvaks sümptomiks on vältimatult ravi vajav meditsiiniline hädaolukord, mille ravimata jätmisega kaasneb märkimisväärne suremus.

Segatüübiline episood

Segatüübilist episoodi iseloomustab maania- ja depressioonisümptomite esinemine kiirelt vaheldudes või üheaegselt. Segatüübiline episood võib olla kliiniliselt pildilt üsna  mitmekülgne, siin võib olla jooni nii maaniast kui ka depressioonist. Suurte meeleolumuutuste tõttu on olukord patsiendile sageli väga piinarikas, eriti maniakaalse meeleolu muutumisel raskeks depressiooniks või maniakaalse erutuse lisandumisel samaaegsele raskele depressioonile.

Depressiooniepisood

Bipolaarse meeleoluhäirega kaasnevad depressiooniepisoodid ei erine tavapärasest depressioonist. Depressiooniperioodid võivad olla kestuselt mõnevõrra lühemad ning nende puhul esineb sagedamini psühhootilisi sümptomeid, psühhomotoorset pidurdatust või atüüpilisele depressioonile iseloomulikke sümptomeid. 

Uni ja ööpäevased rütmid

Une ja ööpäevarütmi häirumine on bipolaarse meeleoluhäire keskne joon nii depressiooni kui ka maania või hüpomaania ajal. Unerütmi muutused mõjutavad tugevalt meeleolu ning bipolaarse meeleoluhäire depressiivse faasi ajal võib magamatus depressiivset meeleolu normaliseerida. Magamatus võib ka vallandada maania eutüümsel patsiendil. Maaniaga kaasnevat une lühenemist on peetud üheks maniakaalset seisundit säilitavaks ja süvendavaks teguriks. Seepärast on vaja võimalikult kiiresti normaliseerida häirunud une-ärrkvelolekurütm. Bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel tuleks püüda vältida suuri ööpäevase rütmi muutusi.

Psühhosotsiaalsed tegurid

Paljudes uurimustöödes on sedastatud, et bipolaarse häire esimene episood ilmneb tavaliselt koos elumuutuse või kriisiga. Nendeks on näiteks abielulahutus, töötuks jäämine, lähedase surm või raske haigus. Psühhosotsiaalne stress on oluline häiret vallandav riskitegur. Haiguse ilmnemine näib siiski eeldavat pärilikku eelsoodumust. Häire hilisematel etappidel seostuvad elumuutused üha uute episoodide algustega, kuid mitte nii tugevalt kui alguses. Mõned episoodid algavad ilma mingite eriliste vallandavate teguriteta. Prognoosi seisukohalt on sotsiaalsel toel bipolaarse häire puhul suur tähtsus. Lähedased inimsuhted näivad mõjutavat soodsalt patsiendi võimet kohaneda haiguse olemasoluga ja parandavad ravisoostumust.

Ravietapid

Bipolaarse meeleoluhäire ravis tuleb arvestada kahte asjaolu: a) milline on kliiniline pilt ja b)kas patsiendil on varem esinenud haigusepisoode. Käesoleva sümptomaatika tüüp määrab ravi sisu ning varasemate episoodide hulk ennetava ravi vajaduse. Ennetav ravi on vajalik alati kui patsiendil on esinenud kaks või enam episoodi.