Teemad

Ärevushäired
Kolmapäev, 24. apr

Ärevuse all mõistetakse sisemist pinget, rahutust, hirmu või paanikat. Ärevus ja hirm on üsna sarnased tundeseisundid. Nad erinevad teineteisest selle poolest, et hirmu kognitiivseks sisuks on reaalne väline oht, ärevuse korral seda aga pole, või vähemalt ei seosta inimene ise oma hirmutunnet tegelikult eksisteeriva ohuga. Seega võib ärevust iseloomustada kui põhjuseta hirmu. Hirm ja kerge ärevus on igapäevased asjad ja normaalsed tunded. Psüühikahäirest - ärevushäirest - saab rääkida siis, kui ärevus on tugev, kestab kaua ja piirab psüühilist ja sotsiaalset tegevusvõimet. Ärevushäired on sündroomid, kus pikaajalise ja tugeva ärevustundega kaasnevad kateised sümptomid, nagu autonoomse närvisüsteemi erutusnähud ja ärevusest tingitud vältiv käitumine. Ärevushäired on tavalisimad psüühikahäired, mille suurt levimust ja olulisust rahvatervisele on tõeliselt tähtsustama hakatud alles viimasel kümnendil.

Paanikahäire

Paanikahäire all mõistetakse psüühikahäiret, mille keskseim tunne on korduvate tugevate ärevushoogude (paanikahoogude) esinemine. Korduvate paanikahoogude tõttu võib patsient hakata kartma situatsioone, kus need tekkida võivad, ja hakata ärevuse ärahoidmiseks neid vältima. Kui vältiv käitumine on märgatav, räägitakse paanikahäirest, millega kaasneb avalike kohtade hirm ehk agorafoobia. Kui vältivat käitumist ei täheldata, on tegemist paanikahäirega ilma agorafoobiata.

Paanikahoog

Paanikahäire keskseim mõiste on paanikahoog. See ei ole iseseisev diagnoos. Juhuslikke paanikahooge võib ette tulla ka tervetel inimestel, kellel ärevushäiret tegelikult pole, või koos mingi muu ärevushäirega. Paanikahooge esineb korduvalt ja eelkõige just häire algstaadiumis ilma vallandava tegurita. Paanikahoogudel on järelnähte, mis avalduvad käitumismuutustena. Paanikahooks nimetatakse tugevat ja järsku tekkivat ärevus-, hirmu- või paanikatunnet. Hoog algab harilikult kiiresti, paari minuti jooksul, ja sellega kaasneb tugevaid somaatilisi ja kognitiivseid sümptomeid. Hoog kestab tavaliselt mõned minutid, enamasti alla poole tunni, kuid vahel ka mitu tundi. Paanikahoog jõuab enamasti haripunkti vähem kui kümne minutiga ja hooga kaasneb vähemalt neli järgnevatest sümptomeist:

1. Südamepekslemine

2. Higistamine

3. Treemor

4. Hingematmis- või lämbumistunne

5. Kägistamistunne

6. Valu või muu ebameeldiv tunne rinnas

7. Iiveldus või kõhuvalu

8. Peapööritus

9. Derealisatsioon

10. Enesevalitsuse kaotamise ja hulluks minemise tunne

11. Surmahirm

12. Paresteesiad (tuimus või sügelus mingis kehaosas)

13. Külmavärinad või kuumahood

Paanikahood võivad olla mitmesuguste sündmuste ja objektidega seotud. Ootamatute paanikahoogude all mõistetakse hooge, mis tekivad ilma mingi märgatava vallandava tegurita. Situatsiooniga seotud paanikahood kaasnevad regulaarselt mingi kindla olukorra või ärritajaga, näiteks alati autot juhtides, või poes järjekorras seistes.

Avalike kohtade hirm ehk agorafoobia

Nii nagu paanikahoog, ei ole ka agorafoobia iseseisev diagnoos. Mõiste abil kirjeldatakse ärevushoogude tagajärjel tekkivat ulatuslikku vältivat käitumist, mis või kaasneda paanikahoogudega või paanikahoogudest kergemate ärevushoogudena (agorafoobia paanikahäireta). Agorafoobiat põdev inimene tunneb näiteks ärevust niisugustes kohtades või olukordades, kust lahkumine võib olla raske (või piinlikkust tekitav) või kus abi pole käepärast, kui tekib paanikatunne. 

Sotsiaalfoobia

Sotsiaalfoobia (sotsiaalsete olukordade kartus) on levinud ja rahva tervise seisukohast tähelepanu vääriv paanikahäire. Tähtsaks muudavad häire selle suur levimus ja pikaajalisus, kaasnev psühhosotsiaalse tegevusvõime langus ja koosesinemine teiste psüühikahäiretega, nagu muude ärevushäirete, depressiivsete häirete, isiksusehäirete ja sõltuvusprobleemidega. Haiguspildi tuum on see, et patsient tunneb intensiivset hirmu ühe või mitme sotsiaalse situatsiooni ees, kardab end neis käituvat piinlikkust tekitaval kombel, väldib niisukuiseid olukordi või talub neid vaid tugevat ärevust tundes. Nimetatud sümptomid tekitavad talle kannatusi või kutsuvad esile tegevusvõime langust. Tavalisimad sotsiaalsed olukorrad, mille ees patsient hirmu tunneb on töölõunad, ülemustega suhtlemine, avalikud esinemised, kohtumised võõraste inimestega, telefoni kasutamine ja olukorrad, kus teised vaatavad pealt kui patsient midagi teeb. Tüüpiline on see, et sümptomid ei avaldu lähedaste seltskonnas, ega ka päris võõrastega, vaid just nende tuttavate inimestega, kes pole väga lähedased ega usaldusväärsed. Sotsiaalfoobia nähud tekivad enamasti juba teismeeas, ainult väikesel osal algavad need täiskasvanuna. 

Generaliseerunud ärevushäire

Generaliseerunud ärevushäireks nimetatakse häiret, millega kaasneb pidev ja pikaajaline ärevus. Ärevus avaldub sellisel juhul peale subjektiivselt häiriva pingeseisundi ka kognitsioonide keskendumisena mitmesuguste tegelikult igapäevaste, kuid subjektiivselt ohtlikeks peetud sündmuste murelikule ootamisele ja piinavale analüüsimisele. Erinevalt teistest ärevushäiretest pole generaliseerunud ärevushäire korral ärevusel tavaliselt seost mingi kindla olukorraga ja see ei avaldu hoogudena. Kliinilises pildis on kesksed autonoomse närvisüsteemi somaatilised hulgisümptomid. Ärevus on generaliseerunud ärevushäire korral pideval iseloomugaja pikaajaline, kuigi vahelduva tugevusega. Selle allkannatava patsiendi mõtted on keskendunud mitmesugustele muredele, probleemidele ja ohtudele, neile mõtlemisest on väga raske hoiduda. Ka mitmesugused füüsilised sümptomid on väga tugevad ja sunnivad sageli patsienti otsima oma sümptomitele somaatilist põhjust. Enamik generaliseerunud ärevushäire all kannatavaist patsientidest läheb seetõttu perearsti juurde abi otsima. Generaliseerunud ärevushäire esineb enamasti koos mingi muu psüühikahäirega ja diagnoosimine võib olla raske, kui kliinilises pildis on ülekaalus näiteks depressiooninähud või paanikahood. Generaliseerunud ärevushäire diagnostilised kriteeriumid:

A. Liigne ärevus ja muretsemine (kartlik ootus), mis puudutab paljusid toiminguid ja sündmusi (nt tööl või koolis) peaaegu iga päev vähemalt kuu kuu jooksul

B. Isikul on raske oma muretsemist kontrollida

C. Ärevuse ja muretsemisega kaasneb järgmisest kuuest sümptomist vähemalt kolm:

1. rahutus või pinge

2. väsimus

3. keskendumisraskused või mõttelõnga kaotamine

4. ärrituvus

5. lihaspinge

6. unehäired

D. Ärevuse või muretsemise põhjus ei ole seotud mingi muu häirega

E. Ärevus, mure või füüsilised sümptomid põhjustavad kliiniliselt olulist kannatust või raskusi sotsiaalses, tööalases või muus tähtsas tegevusvaldkonnas

F. Häire ei ole tingitud mingi keemilise aine (uimasti või ravim) otsesest füsioloogilisest toimest või kehalisest haigusest (nt kilpnäärme ületalitus) ega kaasne ainult meeleoluhäirega, psühhootilise häirega või pervasiivse arenguhäirega

Ärevushäired

Ärevuse all mõistetakse sisemist pinget, rahutust, hirmu või paanikat. Ärevus ja hirm on üsna sarnased tundeseisundid. Nad erinevad teineteisest selle poolest, et hirmu kognitiivseks sisuks on reaalne väline oht, ärevuse korral seda aga pole, või vähemalt ei seosta inimene ise oma hirmutunnet tegelikult eksisteeriva ohuga. Seega võib ärevust iseloomustada kui põhjuseta hirmu. Hirm ja kerge ärevus on igapäevased asjad ja normaalsed tunded. Psüühikahäirest - ärevushäirest - saab rääkida siis, kui ärevus on tugev, kestab kaua ja piirab psüühilist ja sotsiaalset tegevusvõimet. Ärevushäired on sündroomid, kus pikaajalise ja tugeva ärevustundega kaasnevad kateised sümptomid, nagu autonoomse närvisüsteemi erutusnähud ja ärevusest tingitud vältiv käitumine. Ärevushäired on tavalisimad psüühikahäired, mille suurt levimust ja olulisust rahvatervisele on tõeliselt tähtsustama hakatud alles viimasel kümnendil.

Paanikahäire

Paanikahäire all mõistetakse psüühikahäiret, mille keskseim tunne on korduvate tugevate ärevushoogude (paanikahoogude) esinemine. Korduvate paanikahoogude tõttu võib patsient hakata kartma situatsioone, kus need tekkida võivad, ja hakata ärevuse ärahoidmiseks neid vältima. Kui vältiv käitumine on märgatav, räägitakse paanikahäirest, millega kaasneb avalike kohtade hirm ehk agorafoobia. Kui vältivat käitumist ei täheldata, on tegemist paanikahäirega ilma agorafoobiata.

Paanikahoog

Paanikahäire keskseim mõiste on paanikahoog. See ei ole iseseisev diagnoos. Juhuslikke paanikahooge võib ette tulla ka tervetel inimestel, kellel ärevushäiret tegelikult pole, või koos mingi muu ärevushäirega. Paanikahooge esineb korduvalt ja eelkõige just häire algstaadiumis ilma vallandava tegurita. Paanikahoogudel on järelnähte, mis avalduvad käitumismuutustena. Paanikahooks nimetatakse tugevat ja järsku tekkivat ärevus-, hirmu- või paanikatunnet. Hoog algab harilikult kiiresti, paari minuti jooksul, ja sellega kaasneb tugevaid somaatilisi ja kognitiivseid sümptomeid. Hoog kestab tavaliselt mõned minutid, enamasti alla poole tunni, kuid vahel ka mitu tundi. Paanikahoog jõuab enamasti haripunkti vähem kui kümne minutiga ja hooga kaasneb vähemalt neli järgnevatest sümptomeist:

1. Südamepekslemine

2. Higistamine

3. Treemor

4. Hingematmis- või lämbumistunne

5. Kägistamistunne

6. Valu või muu ebameeldiv tunne rinnas

7. Iiveldus või kõhuvalu

8. Peapööritus

9. Derealisatsioon

10. Enesevalitsuse kaotamise ja hulluks minemise tunne

11. Surmahirm

12. Paresteesiad (tuimus või sügelus mingis kehaosas)

13. Külmavärinad või kuumahood

Paanikahood võivad olla mitmesuguste sündmuste ja objektidega seotud. Ootamatute paanikahoogude all mõistetakse hooge, mis tekivad ilma mingi märgatava vallandava tegurita. Situatsiooniga seotud paanikahood kaasnevad regulaarselt mingi kindla olukorra või ärritajaga, näiteks alati autot juhtides, või poes järjekorras seistes.

Avalike kohtade hirm ehk agorafoobia

Nii nagu paanikahoog, ei ole ka agorafoobia iseseisev diagnoos. Mõiste abil kirjeldatakse ärevushoogude tagajärjel tekkivat ulatuslikku vältivat käitumist, mis või kaasneda paanikahoogudega või paanikahoogudest kergemate ärevushoogudena (agorafoobia paanikahäireta). Agorafoobiat põdev inimene tunneb näiteks ärevust niisugustes kohtades või olukordades, kust lahkumine võib olla raske (või piinlikkust tekitav) või kus abi pole käepärast, kui tekib paanikatunne. 

Sotsiaalfoobia

Sotsiaalfoobia (sotsiaalsete olukordade kartus) on levinud ja rahva tervise seisukohast tähelepanu vääriv paanikahäire. Tähtsaks muudavad häire selle suur levimus ja pikaajalisus, kaasnev psühhosotsiaalse tegevusvõime langus ja koosesinemine teiste psüühikahäiretega, nagu muude ärevushäirete, depressiivsete häirete, isiksusehäirete ja sõltuvusprobleemidega. Haiguspildi tuum on see, et patsient tunneb intensiivset hirmu ühe või mitme sotsiaalse situatsiooni ees, kardab end neis käituvat piinlikkust tekitaval kombel, väldib niisukuiseid olukordi või talub neid vaid tugevat ärevust tundes. Nimetatud sümptomid tekitavad talle kannatusi või kutsuvad esile tegevusvõime langust. Tavalisimad sotsiaalsed olukorrad, mille ees patsient hirmu tunneb on töölõunad, ülemustega suhtlemine, avalikud esinemised, kohtumised võõraste inimestega, telefoni kasutamine ja olukorrad, kus teised vaatavad pealt kui patsient midagi teeb. Tüüpiline on see, et sümptomid ei avaldu lähedaste seltskonnas, ega ka päris võõrastega, vaid just nende tuttavate inimestega, kes pole väga lähedased ega usaldusväärsed. Sotsiaalfoobia nähud tekivad enamasti juba teismeeas, ainult väikesel osal algavad need täiskasvanuna. 

Generaliseerunud ärevushäire

Generaliseerunud ärevushäireks nimetatakse häiret, millega kaasneb pidev ja pikaajaline ärevus. Ärevus avaldub sellisel juhul peale subjektiivselt häiriva pingeseisundi ka kognitsioonide keskendumisena mitmesuguste tegelikult igapäevaste, kuid subjektiivselt ohtlikeks peetud sündmuste murelikule ootamisele ja piinavale analüüsimisele. Erinevalt teistest ärevushäiretest pole generaliseerunud ärevushäire korral ärevusel tavaliselt seost mingi kindla olukorraga ja see ei avaldu hoogudena. Kliinilises pildis on kesksed autonoomse närvisüsteemi somaatilised hulgisümptomid. Ärevus on generaliseerunud ärevushäire korral pideval iseloomugaja pikaajaline, kuigi vahelduva tugevusega. Selle allkannatava patsiendi mõtted on keskendunud mitmesugustele muredele, probleemidele ja ohtudele, neile mõtlemisest on väga raske hoiduda. Ka mitmesugused füüsilised sümptomid on väga tugevad ja sunnivad sageli patsienti otsima oma sümptomitele somaatilist põhjust. Enamik generaliseerunud ärevushäire all kannatavaist patsientidest läheb seetõttu perearsti juurde abi otsima. Generaliseerunud ärevushäire esineb enamasti koos mingi muu psüühikahäirega ja diagnoosimine võib olla raske, kui kliinilises pildis on ülekaalus näiteks depressiooninähud või paanikahood. Generaliseerunud ärevushäire diagnostilised kriteeriumid:

A. Liigne ärevus ja muretsemine (kartlik ootus), mis puudutab paljusid toiminguid ja sündmusi (nt tööl või koolis) peaaegu iga päev vähemalt kuu kuu jooksul

B. Isikul on raske oma muretsemist kontrollida

C. Ärevuse ja muretsemisega kaasneb järgmisest kuuest sümptomist vähemalt kolm:

1. rahutus või pinge

2. väsimus

3. keskendumisraskused või mõttelõnga kaotamine

4. ärrituvus

5. lihaspinge

6. unehäired

D. Ärevuse või muretsemise põhjus ei ole seotud mingi muu häirega

E. Ärevus, mure või füüsilised sümptomid põhjustavad kliiniliselt olulist kannatust või raskusi sotsiaalses, tööalases või muus tähtsas tegevusvaldkonnas

F. Häire ei ole tingitud mingi keemilise aine (uimasti või ravim) otsesest füsioloogilisest toimest või kehalisest haigusest (nt kilpnäärme ületalitus) ega kaasne ainult meeleoluhäirega, psühhootilise häirega või pervasiivse arenguhäirega