Haigused

Tuberculosis (lad.k)
Tuberculosis (ingl.k)

Seletus
Tuberkuloos on peamiselt piisknakkusena leviv haigus, mis põhjustab aeglaselt süvenevat ja kudesid lagundavat põletikku kopsudes, kuid võib tabada ka eritus- ja suguelundeid, luid, liigeseid, lümfisõlmi, närvisüsteemi ja nahka.

Ülevaade
Tuberkuloosile viitavad pikaajaline väike palavik, väsimus, töövõime langus, söögiisu langus, öine higistamine, suurenenud erutuvus, umbes pooltel juhtudel ka köha ning rögaeritus. Kui sellele lisandub ka teadaolev kontakt tuberkuloosihaigega ning positiivne tuberkuliintest, on alust kahtlustada tuberkuloosi. Nimetatud nähud võivad püsida kuid ja taandareneda ravita, kuid aastate pärast võib tuberkuloos uuesti aktiveeruda.
Maailmas on ca miljard inimest tuberkuloosi nakatunud ning umbes 3 miljonit sureb igal aastal tuberkuloosi tõttu. Eestis esineb 50-60 juhtu 100 000 inimese kohta aastas.

 

Tekkepõhjused ja mehhenismid

Nakkusallikaks on tuberkuloosihaige, kes levitab tuberkuloositekitajaid, mükobaktereid, ümbritsevasse keskkonda oma röga ja süljega.

Sagedasim nakatumisvõimalus on piisknakkus (õhu kaudu), võib esineda ka tolmnakkust (riided, ruumid, raamatud, mänguasjad).

Harva nakatutakse otsesel kontaktil vigastatud naha kaudu, pisikuid sisse süües (väga raske nakatuda, sest mükobaktereid peaks olema miljon korda rohkem kui sissehingates) ning võimalik on ka tuberkuloosi põdeva ema loote nakatumine üsasiseselt (harva!).

Mükobakteri sattumisel organismi vallandub rida kaitsereaktsioone. 6-8 nädalat pärast nakatumist kujuneb välja allergia mükobakteri suhtes ja tuberkuliintest muutub positiivseks.

Tuberkuliintest kujutab endast mükobakterite ainevahetusproduktide väikeses koguses naha alla süstimist (kooliajast on see võib-olla meeles kui "hernekese" süst). Süstekohta vaadatakse ja hinnatakse 72 tunni pärast (kas on nahapinnast kõrgem punetav ala ja kui suur see on).

Terve immuunsüsteemi korral haigestuvad vaid 3 % tuberkuloositekitajatega kokkupuutunud inimestest.

Esimest korda sissehingatud mükobakter põhjustab pärast 5-6 kuulist perioodi kopsus ja lümfisõlmedes nn. primaarkompleksi kujunemise. See on immunsüsteemi teatud rakkudest, tuberkuloositekitajatest ja nende vastu suunatud antikehadest koosnev kolle. Pooltel juhtudel on see primaarkompleks tuberkuloosi ainuke avaldus. Hilisema elu jooksul võib selline primaarkompleks olla tuvastatav lubjastunud varjustusena röntgenpildil (kapseldunud mitteaktiivne kolle kopsus, kus mükobakterid on hävinud).

Postprimaarne tuberkuloos kujuneb sageli vanas haiguskoldes olevate mükobakterite reaktivatsioonil (taasaktiveerumisel) organismi vastupanuvõime languse foonil. Tekivad põletikukolded, mis hakkavad lagunema ja eritavad tuberkuloositekitajaid keskkonda.

Postprimaarne tuberkuloos haarab 85%-l juhtudest kopse, võib aga avalduda ka teistes elundites - eritus- ja suguelundites, luudes, liigestes, lümfisõlmedes, närvisüsteemis ja nahas.

Sümptomid ehk avaldumine

Tuberkuloosi avaldumine sõltub haiguse raskusastmest, sellest, kas on tegemist esmase nakatumise või tuberkuloositekitajate taasaktiveerumisega, organismi vastupanuvõimest ja paljudest muudest teguritest.

Väga iseloomulikud esmasel nakatumisel on püsivad väikesed palavikud, kaalulangus, öine higistamine, nõrkus.

Ainult umbes pooltel juhtudel esinevad ka hingamiselundite poolsed kaebused - köha, rögaeritus, hingeldus, valu rindkeres.

Ägedalt kulgev haigus võib põhjustada rasket üldseisundit: kõrget palavikku, nõrkust, hingeldust.

Alaäge tuberkuloos kulgeb aeglasemalt, haiguspilt sarnaneb kopsupõletiku või bronhiidiga, võib esineda ka kõhnumine ja kehvveresus.

Krooniliselt kulgeva vormi puhul on kaebused tagasihoidlikud, haiguspilt ebamäärane, kerge palavik, mõningane köha. Ka enesetunne ei ole pikka aega nii halb, et tekiks kahtlus tuberkuloosile, kuid aja jooksul võib kujuneda hingamispuudulikkus.

Kopsude ulatuslikuma kahjustuse korral tekib raske köha, kopsuverejooksud. Kopsude lagukollete või sidekoestumise tagajärjel väheneb hapnikuvahetuses osaleva kopsukoe pind ja tekib hingamispuudulikkus.

Diagnoosimine, ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

10%-l juhtudest kaebused puuduvad ning tuberkuloos leitakse juhuslikult tervisekontrolli käigus tehtava röntgenpildi abil või positiivse tuberkuliintestiga.

Diagnoosimisel on oluline põhjalik küsitlus - kokkupuude tuberkuloosihaigega, immuunsust nõrgestavad seisundid/ravikuurid ja inimese enesetunde hindamine - püsivad väikesed palavikud, kaalulangus, öine higistamine, nõrkus.

Tuberkuloosikoldeid kopsus saab näha röntgenülesvõtetel.

Diagnoosi kinnitab rögauuring, kust spetsiifiliste värvimismeetodite abil on mikroskopeerimisel võimalik leida tuberkuloositekitajaid. Vajadusel isoleeritakse mükobakterid külvi abil, ning saab teha ka nende DNA analüüsi.

Tuberkuliintest näitab, kas inimese veres on antikehad - tubetkuloositekitajate vastu suunatud kaitsekehad, mida toodab organism. Seega on tuberkuliintest positiivne ka 1,5-2 aastat peale vaktsineerimist.

Ravivõimalused 

Põhiliseks ravimeetodiks on tuberkuloosivastased preparaadid (isoniasiid, rifampitsiin, etanbutool, streptomütsiin, pürasiinamiid).

Standardravikuuri kestus on 6 kuud.
Immuunpuudulikkusega inimestel või tüsistuste puhul on ravi kestus pikem.
Multiresistentse e. mitmele ravimile allumatu tuberkuloosi ravi kestab 1,5-2 aastat.
Ravitulemust mõjutavad negatiivselt nakatunu hiline pöördumine, nõrk organism, raviskeemi puudulik jälgimine - vaatamata ravimite kõrvaltoimetele, on vajalik skeemipärane ravi igal juhul lõpuni viia.

Rakendatakse ka üldst ravi - köhapärssivad ained, kaasuvate haiguste ravimine, alkoholitarvitamise ning suitsetamise keeld.

Kirurgilist ravi

(kahjustatud kopsuosa eemaldamine) kasutatakse suhteliselt vähe.

Prognoos

Sõltub sellest, kas inimesel esineb organismi vastupanuvõimet langetavaid kaasuvaid haigusi (näiteks immuunpuudulikkus, alkoholism). Väga oluline on õigeaegne tuberkuloosivastase ravi alustamine ning raviskeemi täpne järgimine!

Riskitegurid

Tuberkuloosi haigestumise riskigruppide hulka kuuluvad nõrgestatud immuunsüsteemiga inimesed: tsütostaatilist (organismi rakke hävitavat) ravi saavad vähihaiged, hormoonravi saavad inimesed, patsiendid peale elundi siirdamist.

Samuti on suurem risk haigestuda toitumishäirete põdejail ning vaktsineerimata lastel.

Tuberkuloosi riskifaktoriteks võib lugeda ka alkoholismi, vanglas viibimist, steroidide kasutamist ja suhkurtõbe.

Ennetamine 

Vaktsineerimine nõrgestatud elusvaktsiiniga (Eestis 3-5 päevased lapsed sünnitusmajas ning 8-aastased lapsed, kui nende tuberkuliintest on negatiivne).