Haigused

ka söögitoru striktuur
Strictura oesophagi (lad. k.)
Esophageal stricture (ingl. k.)

Selgitus
Söögitorustriktuuri korral on tegemist söögitoru ahenemisega.

Ülevaade
Striktuur tekib tavaliselt hapete või aluste poolt põhjustatud söögitoru söövituse tagajärjel, aga ka umbes 10%-l inimestest, kes kannatavad refluksösofagiidi all.
Kuna söögitoru aheneb, tekivad raskused söömisel. Ravi on peamiselt kirurgiline.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Striktuur tekib hapete (nt. äädikas) või aluste (nt. seebikivi) söömisel/joomisel, lisaks happelise maosisu korduval sattumisel ehk refluksil söögitorusse, mõnikord ka põletikulise soolehaiguse ehk Crohni tõve korral.

Happed ja/või alused põhjustavad söögitoru söövituse. Nende ainete tugeva toime tõttu kahjustuvad rakud sedavõrd, et ei suuda enam taastuda ning need asenduvad sidekoerakkudega. Seega normaalsed elastsed koed asendatakse tihke, küllaltki jäiga sidekoega, mistõttu söögitoru valendik aheneb.
Sõltuvalt kahjustuse ulatusest ning sidekoe vohamisest, võib tekkida takistus, mistõttu toit ei pääse enam vabalt söögitorust makku.
Refluksösofagiidi ehk happelise maosisu sattumisest põhjustatud söögitoru põletiku ning Crohni tõve korral hukkuvad korduvate põletike tagajärjel söögitoruseina normaalsed rakud.
Algul hävivad söögitoru limaskesta kaitseks vajalikku lima tootvad rakud. Hiljem, kui kaitsvat lima on vähem, kahjustuvad ka teised rakud kergemini. Sagedaste põletike tõttu ei suuda rakud taastuda ega uueneda ning asenduvad hoopis tihke sidekoega, mistõttu söögitoru valendik võib aheneda ja toit ei pruugi enam vabalt läbi pääseda.

Sümptomid ehk avaldumine

Söögitoru seina kahjustuse tõttu võib olla valus neelata. Mõnikord võib esineda rinnakutagust valu.
Inimesel võib olla tunne, nagu toit ei läheks vabalt alla, jääb kuhugi pidama. Seetõttu hakatakse sageli eelistama vedelamaid toitusid ning aja jooksul võib tekkida kaalulangus, organismi üldine nälgus, kuna inimene ei saa kõiki eluks vajalikke aineid vedelast toidust kätte.
Ägeda söövituse korral võivad tekkida haavandid, verejooks, söögitoru seina mulgustumine – sel juhul on tegemist juba eluohtliku seisundiga.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Söögitoru seisundi uurimiseks tehakse sageli endoskoopia. Selleks viiakse suu kaudu söögitorusse elastne toru, mille otsas on optiline “silm”. Sellega näeb muutusi söögitoru seinas, vajadusel võetakse ka biopsia ehk koetükikesi mikroskoobiga uurimiseks.
Mõnikord tehakse söögitorust kontrastainega röntgenülesvõte – selleks joob inimene kontrastainet (röntgenpildil nähtavale tulevat ainet), seejärel tehakse röntgenpilt ning sellelt on näha, kas see läbis vabalt söögitoru või jäi kuhugi pidama: kas valendik on ahenenud või mitte.

Ravivõimalused

Ahenenud söögitoru proovitakse laiendada balooniga, st suu kaudu viiakse söögitorusse sond – peenike kummitoru, mille otsas on täidetav balloon. Kitsenenud kohas see balloon täidetakse ning sellega ühtlasi laiendatakse ka valendikku. Alati sellest aga ei piisa. Sel juhul püütakse söögitoru normaalset läbitavust taastada operatsiooni käigus.

Prognoos

Prognoos sõltub kahjustuse ulatusest ning ravi efektiivsusest.

Ennetamine

Söövituse vältimiseks oleks soovitav mitte juua tundmatut vedelikku, hoida ohtlikke aineid lastele kättesaamatus kohas.
Tablettide võtmisel tuleks kindlasti juua vett peale, kuna mõnikord võivad need kleepuda söögitoru seina külge ning seetõttu põhjustada põletikku.
Refluksi korral tuleks süüa väheses koguses korraga, vältida sagedast kummardumist, magada peaots kõrgemal. Mõnikord on vaja seda ka ravida (maohappe tootmist väendavad tabletid: ranitidiin, omeprasool).