Haigused ja seisundid

Seborröadermatiit

ka seborroiline ekseem
Dermatitis seborrhoica, Eczema seborrhoicum (lad. k.)
Seborrheic dermatitis, Dandruff, Seborrheic eczema, Cradle cap (ingl. k.)

Selgitus
Seborröadermatiit on sageli esinev nahahaigus, millele on iseloomulik hästi piirdunud kettudega kaetud ekseemikollete tekkimine rasunäärmetega rohkelt varustatud naha piirkondades (juustega kaetud peanahk, nägu, ülakeha).

Ülevaade
Seborröadermatiiti esineb kõige sagedamini 18-40-aastastel inimestel, meestel sagedamini kui naistel.

 

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Seborröadermatiidi tekkepõhjus ei ole teada. Paljudel inimestel esineb seborröa — rohke rasueritus, enamasti on aga rasueritus normaalne või isegi vähenenud.
On leitud, et üks põletikku soodustav faktor seborröadermatiidi korral on inimese nahal elav seen Pityrosporum ovale.

Seborröadermatiidi kulgu mõjutavad androgeenid  ehk meessuguhormoonid. Vastsündinute haigestumise põhjus on tõenäoliselt emalt saadud hormoonid. Kui emalt saadud androgeenide toime lõpeb, muutuvad rasunäärmed 9-12 aastaks inaktiivseteks ning selles vanuses seborröadermatiiti ei esine.
Meestel, kellel on meessuguhormoone toodetakse vähe, haigust ei teki. Naistel paraneb naha seisund raseduse ajal.

Seborröadermatiit kaasneb sageli haigustega, mille korral rasueritus on suurenenud ja selle kvaliteet muutunud. Eriti iseloomulik on esinemine parkinsonismi, südamepärgarterite puudulikkuse, kõrgvererõhutõve, kroonilise alkoholismi, suhkruhaiguse ja AIDS-iga.
Soodustavateks teguriteks on veel geneetiline eelsoodumus, bakteriaalsed infektsioonid, paiksed füüsikalised/keemilised mõjutused, kortikosteroide sisaldavate salvide kasutamine, väsimus ja stress.

Seborröadermatiidi nähud tekivad kohtades, kus on palju rasunäärmeid: juustega kaetud peanahk, otsmiku juustepiir, kõrvatagused, väliskuulmekäik, nägu, rinnaku piirkond, abaluude vahel, nahavoldid (kaenlaaugus, kubemepiirkonnas jm), naba piirkond.

Sümptomid ehk avaldumine

Tagasihoidliku seborröadermatiidi korral tekib tavaliselt ketendus — kõõm —juustega kaetud peanahal. Juuksed võivad haiguse ajal mõnevõrra hõreneda, ravi järgselt endine karvakasv taastub.
Nahale võivad tekkida ketendavad ekseemilaigud, villikesed ehk vesiikulid, väikesed sõlmekesed ehk paapulid, millega võib kaasneda sügelemine ja kipitus, punetus.
Lisaks võivad tekkida väliste kuulmekäikude kihelemine ja põletikud, silmalaupõletik ehk blefariit. Nahavoltides tekib kergemini haudumus.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Seborröadermatiiti diagnoositakse tavaliselt iseloomulike nahamuutuste ning nende paiknemise alusel (juustega kaetud peanahk, otsmiku juustepiir, kõrvatagused, väliskuulmekäik, nägu, rinnaku piirkond, abaluude vahel, nahavoldid, naba piirkond).

Ravivõimalused

Seborröadermatiidi korral kasutatakse seenevastaseid ravimeid. Juuste pesemiseks on sel juhul sobiv ketokonasooli sisaldav šampoon — Nizoral šampoon.
Nahale määrimiseks kasutatakse ketokonasooli sisaldavat kreemi, tavaliselt vaheldumisi 1%-lise hüdrokortisoonkreemiga.
Kasutatakse ka kombineeritud, väävlit, tsinki ja salitsüülhapet sisaldavaid paikselt kasutatavaid ravimeid (Alphosyl kreemi või loksutina, Freederm Zink, Freederm Tar jt.).
Raviga ei saada tavaliselt püsivaid tulemusi, vaid seda tuleb ennetavalt või haigusnähtude süvenemisel korrata.

Prognoos

Seborröadermatiit on krooniline haigus, mida on raviga võimalik kontrolli all hoida. Raviga ei saada tavaliselt püsivaid tulemusi, vaid seda tuleb ennetavalt või haigusnähtude süvenemisel korrata.

Ennetamine

Kalduvus seborröadermatiidi tekkeks on geneetiliselt määratletud. Haigust on võimalik raviga kontrolli all hoida. Oluline on väga korralik nahahooldus.

Kasutatud kirjandus
H. Silm, S. Kaur, “Dermatoloogia perearstile”, 1999
Medicina, “Üldarstikäsiraamat”, 1999