Haigused ja seisundid

Sclerosis multiplex

ka polüskleroos
Multiple sclerosis (ingl.k)

Sclerosis multiplex (lad.k)

Seletus
Sclerosis multiplex (SM) on kõige sagedasem noori inimesi tabav pea- ja seljaaju haigus. Mille korral kahjustub närvirakkude ümber olev müeliinkiht - häirub närviimpulsside koordineeritud levimine.

Ülevaade
Sclerosis multiplex on noori inimesi invaliidistavaist kesknärvisüsteemi haigustest ja ka demüeliniseerivaist haigustest kõige levinum. Haiguse käigus tekib autoimmuunne põletik - inimese loomulikud kaitsemehhanismid pöörduvad närvikoe vastu, mis kahjustabki närvisüsteemi. Tavalisem haigestunute vanus jääb 20.-40. eluaasta vahele, kuid noorimad haigestunud on 13-14-aastased. Naised haigestuvad kaks korda sagedamini kui mehed. Oma osa etendab perekondlik eelsoodumus.
Haiguse kulg on tavaliselt vahelduvate ägenemiste ja paranemistega või siis kulgeb krooniliselt ja progresseeruvalt.
Praegu ei olemas ravi, mille abil oleks võimalik SM täielikult välja ravida.

 

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Hulgise skleroosi tekkepõhjused on tundmata.

Arvatakse, et SM tekib teatud keskkonna ja pärilike faktorite koosmõjul. Haigus ei ole pärilik, kuid SM-iga inimeste tütardel on risk samasse haigusesse haigestuda mõnevõrra suurenenud – 4-5% sünni momendil. Risk haigestuda võrdsustub teiste omaealistega 39 eluaastaks. SM-ga inimeste poegadel on risk haigestuda samasugune kui teistel inimestel.

Arvatakse, et lapsepõlves põetud viirusinfektsioonid võivad mõjutada immuunsüsteemi selliselt, et inimese loomulikud kaitsemehhanismid pöörduvad närvikoe vastu ning see võib olla seotud SM-i tekkega.

Haiguse käigus tekib autoimmuunne põletik, mille tõttu kahjustub närvirakkude ümber olev müeliinikiht -nö. isoleerimiskiht. Vahel võib tekkida ka närvirakkude jätkete katkemine. Kahjustus tekib mitmete väikeste kolletena pea-ja seljaajus. Väliselt jätavad kolded mulje, nagu oleks tegemist tihenenud piirkondadega.

Sõltuvalt tekkinud kahjustuse piirkonnast võivad inimesel esineda erinevad probleemid.

Sageli iseloomustavad SM-i ägenemised (haigusnähtude kiire süvenemine, tekivad uued ja/või süvenevad vanad haigusnähud) ja taandumised (aeg, mil ägenemise ajal tekkinud sümptomid on vähenenud või kadunud – stabiilne seisund).

Sümptomid ehk avaldumine

Sümptomid sõltuvad kahjustatud piirkonnast.
Kõige sagedasemad algsümptomid on

nägemishäired - nägemisteravuse langus, topeltnägemine,
jäsemete nõrkus,
tasakaaluhäired,
käte värisemine,
tugev pearinglus,
põie ja soole talitlushäired.

Hiljem avalduvateks sümptomiteks on

nõrkus,
peapööritus ja iiveldus,
spastilisus ehk lihasjäikus,
valu,
impotentsus,
kuulmiskaotus,
tundehäired,
kõnehäired ja
dementsus.

Harvem esineb ka epileptilisi hooge (epilepsia on hulgise skleroosi haigeil mõnevõrra levinum kui kogu elanikkonnal). Haiguse edenedes võib osa sümptomeid leeveneda, osa aga halveneda. Haigusele on omane ägenemine ja progresseerumine.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

SM on haigus, millel diagnoosimiseks pole võimalik kasutada kindlaid labori analüüse või muid uuringuid, mis kindlalt ütleksid, et tegemist on sajaprotsendiliselt SM-iga.Sageli pole võimalik SM-i üheselt kohe diagnoosida.

Võib kuluda aastaid, enne kui haigusnähud vastavad SM-i diagnoosi kriteeriumidele. Diagnoos tehakse haige poolt antud sümptoomide ja neuroloogi poolt tehtud uurimuse põhjal.

Neuroloog kontrollib vähemalt kahe kahjustustuskolde olemasolu pea- ja/või seljaajus ning samuti peavad tekkinud kolded põhjustama haigusnähte teatud ajavahega (mitte korraga).

Neuroloog küsitleb varasema haiguskulu kohta ja kontrollib erinevate närvisüsteemi osade funktsioone.

Diagnoosi täpsustamiseks tehakse enamasti magnetresonantstomograafiline uuring - MRI, mille abil on võimalik kindlaks teha juba küllalt väljendunud kahjustuskoldeid.

Sõltuvalt inimese kaebuste ja kahjustuste iseloomust võib osutuda vajalikuks lumbaalpunktsioon - analüüsi võtmine seljaajuvedelikust. See on nii SM eristamiseks teistest närvisüsteemi haigustest näiteks meningiidist kui mõningate SM -ile iseloomulike muutuste kindlakstegemiseks. Kuid sugugi mitte alati ei ole seljaajuvedelikus SM puhul muutusi.

Röntgenoloogilisel uuringul on tähtsust sel juhul, kui sümptomid osutavad põletikule seljaaju piirkonnas ning müelograafiauuringuga võidakse välja lülitada seljaajukanalis olevad kasvajad. 

 

Ravivõimalused

SM-i korral pole olemas täiesti terveks tegevat ravi, kuid siiski on selle haiguse prognoos tänu paljudele alternatiivsetele ravivõimalustele pidevalt paranenud.

On olemas uute ravimite grupp – beetainterferoonid ning kopaksoon, mis vähendavad ägenemiste arvu 1/3 võrra.

Teatud tingimustel kasutatakse ka keemiaravi preparaate, kuid seda otsustatakse alati individuaalselt, sõltuvalt haiguse kulust ning vormist.

SM on eluaegne haigus, kus keskne tähendus on psüühilistel teguritel. Oluline on inimese omaste toetus ja kaasahaaramine rehabilitatsiooni - abi hakkamasaamisel, abivahendite kasutamine, ka eraldatuse vältimine.

Prognoos

SM sisaldab erineva raskusastmega haigusvorme.

  • SM-i healoomulisi vorme on umbes 20%. Sellise vormi puhul esinevad inimestel aastate jooksul vaid harvad ägenemised, mis reeglina paranevad hästi ning inimene suudab tööl käia kuni pensionieani.
  • Umbes 10-20%-l inimestest on halvaloomulise haiguse vorm, mil haigusnähud kiiresti süvenevad ning keskmiselt viie aasta jooksul tekib ka oluline puue.
  • Ülejäänud, umbes pooled haiged on nn. tavalise vormiga. See tähendab, et esineb haiguse ägenemisi ja taandumisi, kuid aja möödudes pole taandumised enam täielikud ning võib lisanduda aeglane haigusnähtude süvenemine ilma ägenemisteta (sekundaarselt progresseeruv vorm). Sageli tekib selle vormiga inimestel umbes 15-20 aastat pärast haigestumist töövõime kaotus.

Enamusel, umbes 85% inimestest algab haigus ägenemiste ning kulgeb taandumistega. Kuid on 15% inimesi, kellel iialgi ühtegi taandumist ei esine ning haigus süveneb pidevalt (primaarselt progresseeruv vorm).

Ennetamine

Haiguse ennetamine ei ole võimalik.

 

Kirjandus

“Üldarsti käsiraamat 2 “ 1996
“Neuroloogia taskuraamat” 1997
Lewis P.Rowland “Merritt´s Textbook of Neurology” 9th. Ed. 1995