Haigused ja seisundid

Rasvumine

 ka adipoossus
Obesity (ingl. k.)

Seletus

Rasvumine on krooniline ainevahetushäire, mille tekkel on osa nii mitmetel pärilikel faktoritel kui ka liigsel söömisel (kaloritarbimisel) ning vähenenud füüsilisel aktiivsusel. Sagedasem põhjus on toiduga saadava ja organismi poolt kulutatava energia tasakaalustamatus - energiat saadakse rohkem, kui kulutatakse.

Ülevaade

Tänapäeval on >70 miljoni ameeriklase ülekaalulised. Adipoossuse levimus lääneriikides kasvab koos vanusega.
Kaalulangetamiseks ja saavutatud kehakaalu säilitamiseks on sageli vaja pikaajalist ravi ja elustiili muutmist. Ainult medikamentoosse raviga rasvumisest vabaneda ei saagi.
Rasvumine soodustab mitmete väga tõsiste haiguste tekkimist või halvendab nende kulgu. Selle tagajärjel langeb elukvaliteet ja tõuseb varajane suremus. Rasvumine võib põhjustada ka depressiooni ning sotsiaalseid probleeme.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

  • geneetilised faktorid - ob-geen kodeerib organismis söögiisu vähendava hormooni (leptiin) sünteesi. Mitmete uuringute tulemusel on leitud, et kõikidel tüsedatel on leptiini tase veres kõrgenenud, seetõttu oletatakse neil leptiiniresistentsust (millegi pärast söögiisu pärssiv hormoon rasvunud inimeste organismis toimida ei saa).
  • toitumine - liigne ning kõrge kalorsusega toidu tarbimine - energeetiline juurdevool ületab energia tarbimise (kõige tavalisem põhjus!)
  • sotsiaalmajanduslik staatus - eriti mõjutab naisi. Pikaajalised uuringud on näidanud, et mida madalam on sotsiaalne staatus, seda suurem on risk adipoossusele
  • elustiil - väga oluline on füüsiline aktiivsus (mitte ainult ei kuluta kaloreid, vaid aitab ka kontrollida tarbitava toidu kogust)
  • rasedus
  • rasvarakkude arvu suurenemine lapseeas - dieedipidamine vähendab ainult rasvarakkude suurust, mitte nende arvu. See seletab, miks mõnedel inimestel on eriti raske dieeti pidades kehakaalu langetada. Mõnede teooriate kohaselt saavutab laps 2.-3. eluaastaks indiviiditi erineva rasvarakkude hulga, mis edaspidi mõjutab tema kehakaalu ja rasvaladestuse iseloomu.
  • ajukahjustus - põhjustatud näiteks ajukasvajast või infektsioonist, rasvumise põhjusena tuleb siiski väga harva arvesse.
  • ravimid - kaalutõusu võivad põhjustada steroidhormoonid, antidepressandid, uinutid (bensodiasepiinid), liitium ning psühhoosi raviks kasutatavad medikamendid.
  • endokriinfaktorid e. sisenõristusnäärmete iseärasused või häired - liiga kõrge insuliini tase organismis (kõhunäärme kasvajast), neerupealisekoore ületalitlus (Cushingi sündroomist), munasarjade düsfunktsioon (polütsüstiliste munasarjade sündroom), kilpnäärme alatalitlus. Siiski on hormonaalsed häired rasvtõve põhjustajatena suhteliselt harvaesinevad.
  • psühholoogilised faktori - nn. "toiduahmimissündroom", öise söömise sündroom. Kõne alla tulevad ka stress, üksindus, depressioon.

Sümptomid ehk avaldumine

Rasvumisele on iseloomulik organismi liiga suur rasvasisaldus.
Rasvumus esineb siis, kui rasvade osakaal organismis ületab naistel 30% ja meestel 20 % kehamassist.
Adipoossus pole haigus, vaid omandab oma haigusväärtuse temaga kaasneva haigestumiste ja suremuse kaudu. Olulisemad haigused, mille teket rasvumine soodustab on

 

  • südame isheemiatõbi
  • kõrgvererõhutõbi
  • insult
  • jalaveenide tromboos,
  • uneapnoe sündroom,
  • sapikivitõbi,
  • kasvajad (jämesoole-, pärasoole-, emaka-, rinna-, eesnäärmevähk),
  • liigeshaigused,
  • II tüüpi diabeet,
  • podagra,
  • viljatus ja erektsioonihäired

 

Rasvumine on soodustavaks faktoriks striiade - nahavenitusarmide- ning nahahaudumise tekkel.

Tervisega seotud probleemide risk tõuseb normist 20% ja suurema ülekaalu juures. Väga paksude inimeste (BMI >37) suremus on normaalkaalulistega võrreldes kahekordne.
Rasvumist defineeritakse keha massi indeksi (body mass index, BMI) kaudu.
BMI saadakse, kui kehakaal (kg) jagatakse pikkuse ruuduga (meetrites).

Näiteks 1,70 m pika ja 60 kg kaaluva inimese BMI on 60kg/2,89m= 20,76
Normaalne BMI 20-24,9
I astme rasvumuse puhul on BMI 25-29,9
II astme rasvumuse puhul on BMI 30-39,9
III astme rasvumuse puhul on BMI >40

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

  • oluline osa on eluviisidel - toitumisharjumustel, alkoholitarbimisel, füüsilisel aktiivsusel - nende väljaselgitamine arsti pooltannab olulist informatsiooni edasiseks ravi- ja/või käitumistaktikaks
  • kehakaalu hindamine BMI valemi järgi
  • määratakse vööümbermõõdu ja puusaümbermõõdu suhe - kaalulangetamine on soovitav, kui see suhe on naistel >0,9 ning meestel >1
  • oluline on selgitada välja kaasuvad haigused (näiteks suhkurtõbi, kõrgvererõhutõbi), sest liigse kehakaaluga inimesed põevad sageli selliseid haigusi, mille kulgu leevendab kehakaalu langetamine
  • rasvunutel esineb sageli buliimia-episoode - nädalate viisi kestvat pidurdamatut toidu ahmimist
  • mitmesugused psüühikahäired võivad olla nii ülekaalulisuse põhjuseks kui ka tagajärjeks
  • pingelisel eluperioodil lükatakse kaalulangetamine sageli edasi
  • hormonaalsete häirete

välistamiseks/kindlakstegemiseks määratakse teatud hormoonide sisaldus veres.

Ravivõimalused

Adipoossuse ravi tähendab toitumis- ja eluviiside ümberkorraldamist kogu eluks.

Edu eelduseks on probleemi teadvustamine ning motiivi leidmine sellega toimetulekuks. Kõige efektiivsemad on kestvad rühmaviisilised ravivormid koos nõustamisega - kuidas tunda ära/saada jagu toitumishäiretest, loomuliku nälja- ja küllastustunde taasõppimine, enesekindluse suurendamine, võitlus masenduse ja depressiooniga ilma samaaegselt "külmkappi tühjendamata". Oluline on ka kehaline aktiivsus.

Kehakaalu langetamiseks kasutatakse dieetravi, mille põhimõtteks on, et energiat kulutatakse rohkem, kui tarbitakse. Mitte kehakaalu langetamine ei ole probleem, vaid raskemaks osutub hoopis saavutatud kehakaalu säilitamine.

Erineva toimemehhanismiga ravimid -

osa neist takistab rasvade omastamist sidudes rasvad halvasti imenduvateks kompleksideks - need väljuvad roojaga tekitades sageli ebameeldiva kõhulahtisuse. Kasutatakse ka söögiisu pärssivaid ravimeid. Ravimtaimede rolli kaalulangetamisel mõõta ei saa, kuigi mõningatele ravimtaimedele seda toimet omistatakse.
Erinevate ravimite kasutamisel on siiski dieedi roll väga suur - peale ravimi tarvitamise lõpetamist peab inimesele jääma harjumus toituda "õigesti" - kasutada vähe loomseid rasvu ja süüa madalakalorilist toitu.

Kirurgilist ravi

kasutatakse suhtelist harva. Operatsioon seisneb mao modelleerimises, nii et süüa saab ainult aeglaselt, väikeste suutäite kaupa. Eduka operatsiooni tulemusel võivad patsiendid kõhnuda 30-40 kg ning ka tulemuse püsivus on üsna hea.

Prognoos

Hea motivatsiooni ja järjepideva raviga võivad ca 30% rasvunutest saavutada püsiva kehakaalu languse, kas normaalkaaluni või selle ligilähedase kaaluni.

Lühiaegsed dieedid ei anna kestvat tulemust, sest sageli kaasneb lühiaegse dieediga veelgi suurem kehakaalu tõus koos järgneva masendusega. Oluline on toitumisharjumuste ümberkujundamine ja elustiili tervislikumaks muutmine.

Riskitegurid, ennetamine

  • Haigestumist rasvtõppe soodustab nn. "ameerika elustiil" - vähene liikumine ning kõrgekalorilise toidu tarbimine. Seega on oluline toituda tervislikult ning piisavalt liikuda.
  • geneetilised tegurid - kehaehituse tüüp, ainevahetuse aktiivsus, ob-geen
  • perekonna ja ümbritseva keskkonna mõju toitumis- ja liikumisharjumuste kujundamisel.
  • depressioon, mille leevendamiseks otsitakse lohutust toidust - stress-söömine.
  • teatud haigused/seisundid (hormonaalsed häired!), mis soodustavad või põhjustavad rasvumist