Haigused ja seisundid

Puukborrelioos

ka Lyme tõbi
Morbus Lyme (ld.k)
Lyme borreliosis (ingl.k)

Seletus
Lyme tõbi on puukide vahendusel leviv haigus, mida põhjustab spiroheetide perekonda kuuluv bakter ning mille esmaseks tunnuseks on ringikujuline nahalööve puugihammustuse piirkonnas.

Ülevaade
Puuke on mitut liiki ning haigusi levitavad puugid võivad olla piirkonniti erinevad. Eestis levib palju võsapuuke ning laanepuuke. Neist esimest võib leida üle kogu Eesti, teist aga vaid ida- ja lõunaregioonides. Eestis on puukborrelioosi sagedus 22 : 100 000 inimese kohta.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Lyme tõve tekkes on keskne koht puukidel. Inimene on puugi juhuperemees ning nakatumine toimub tavaliselt vere imemise ajal. Väga harva võib inimene saada nakkuse koduloomadelt puuki eemaldades.
Varakevadel ja suve algul saadakse nakkus laanepuugilt, sügisel aga võsapuugilt, seega haiguse ilmnemise periood on aprillist oktoobrini.

Lyme tõve põhjustajaks on mikroob nimega Borrelia burgdorferi, mis tungib puugi abiga inimesse ning liigub edasi vere vahendusel, nakatades niiviisi mitmeid organeid. B. Burgdorferi meelispaikadeks on närvisüsteem ning liigesed.
Peiteaeg ehk aeg, mis kulub nakatumisest haiguse avaldumiseni, võib olla 3-32 päeva.

Sümptomid ehk avaldumine

Lyme tõve avaldumine jagatakse tinglikult kolme perioodi. Puugihammustuse piirkonnas tekib punetav ala, mis järk-järgult ringikujuliselt suureneb, seda nimetatakse migreeruvaks erüteemiks. Siiski võib kuni 25%-l haigetest see nahamuutus puududa.
Teise haigusperioodina tuntakse nakkuse laialdast levikut organismis. Haigel ilmneb palavik, külmavärinad, lihase- ja liigesvalud, kurgu- ja peavalu ning köha. Lisaks võivad olla suurenenud lümfisõlmed ning esineb üldine nõrkus.
Kui inimene ei saa õigeaegselt ravi, võib kujuneda haiguse kolmas staadium ehk püsiv põletik. ~15%-l kujunevad närvisüsteemi häired (meningiit, entsefaliit, müeliit või neuriit). ~8%-l tekivad südame rütmihäired (atrioventrikulaarne blokaad), mis avaldub liiga aeglase südametegevusena. Tüüpiliselt esineb ka liigeste valu, mis pidevalt liigub ühest liigesest teise. Väga harva esineb aastaid pärast nakatumist avalduv krooniline närvisüsteemi põletik, mille tõttu tekivad mälu-, une- ja meeleolu häired ning närvivalud.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

 Kui inimesel esineb tüüpiliselt esimene haigusstaadium ehk migreeruv erüteem ning ta mäletab puugihammustust, siis ei teki tavaliselt diagnoosiga raskusi.
Kui aga erüteemi ei ole tekkinud või ei ole haige seda märganud, tuleb teha täpsustavaid uuringuid. Diagnoosimist raskendab asjaolu, et antikehad B. Burgdorferi vastu tekivad verre alles 3...6ndal nädalal peale nakatumist. Kuna ka ajuvedelikku ehk liikvorisse ilmuvad põletikulised muutused alles nädalaid peale nakatumist, siis on tihti vaja püstitada algne diagnoos vaid kliinilise pildi alusel, teisi põhjuseid välistades.

Ravivõimalused

Lyme tõbe saab edukalt ravida antibiootikumidega, mis hävitavad inimese organismi sattunud B. Burgdorferi. Algstaadiumis alustatakse ravi doksotsükliiniga (100 mg 2 korda päevas). Kui haigus on esimeses staadiumis, siis piisab tavaliselt 10-päevasest ravikuurist. Kaugemale arenenud haiguse korral aga rakendatakse kuni 30 päeva pikkuseid kuure sama ravimiga.
Kui esinevad juba närvisüsteemi või südametegevuse häired, manustatakse ravimit veeni. Liigeste ning lihaste valulikkuse vähendamiseks kasutatakse valu- ja põletikuvastaseid aineid (ibuprofeen, diklofenac).

Prognoos

Lyme tõbi allub hästi ravile. Problemaatilisemad on ehk juhud, kus haigus avaldub alles aastaid hiljem mitmete närvihaiguse sümptomitega, kuid õnneks on see probleem väga harva esinev. Õigeaegne ravi tagab hea paranemise.

Ennetamine

Puukide vahendusel levivaid haigusi saab ennetada vaid ühel viisil: puugihammustust vältides. Oluline on riietuda hoolikalt metsas liikudes ning alati kontrollida kogu nahk, et vajadusel eemaldada nakkust levitav puuk. Kaasajal on saadaval ka puugitõrjevahendid ehk repellendid, mida pihustatakse riietele ning mis taksitavad puugi kinnitumist.

Kasutatud kirjandus:
Harrison’s Principles of Internal Medicine, 1998
Eesti Arst 2001, nr 7
Neurology In Clinical Practice, W G Bradley 3rd Ed.