Haigused ja seisundid

Priapism

Priapismus  (lad.k.)
Priapism (ingl.k.)

Selgitus
Priapism on suguti valulik kestev erektsioon ehk jäigastumine, mis ei ole seotud seksuaalvahekorraga.

Ülevaade
Priapism võib esineda igas vanuses, kuid sagedamini noores ja keskeas. Ilma ravita võib haigus kesta mitmest päevast kuni mitme nädalani.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Priapism tekib ülemäärasest arteriaalse vere juurdevoolust peenisesse ning venoosse vere äravoolu takistusest. Enamustel juhtudel on otsene tekkepõhjus ebaselge ning priapism algab tavaliselt normaalse erektsioonina või on tekkinud juba hommikul ärgates.
Teised tähtsamad tekkepõhjused on mitmesugused ravimid (põhimõtteliselt võib priapismi teket soodustada iga ravim, mis mõjutab närvi-või veresoontesüsteemi), alkoholi kuritarvitamine, kasvajad ning traumad. Lastel on kõige sagedasemaks põhjuseks verehaigus.

Sümptomid ehk avaldumine

Priapismi peamine kaebus on tugev valu ja takistatud urineerimine. Suguakt ei lõpe seemnepurskega ja erektsioon ei taandu. Võib kaasneda ka palavik.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Haiguse diagnoosimine on suhteliselt lihtne haiguse väga iseloomuliku avaldumise tõttu juba ainuüksi välisvaatluse ja palpatsiooni ehk katsumise teel.
Tähtis on täpne küsitlus, haiguse tekkimise kohta, et välistada hiljuti esinenud traumat ja teada saada kas inimene tarvitab mingisuguseid ravimeid. Priapismi tekkepõhjuse selgitamiseks on siiski vajalikud ka täiendavad uuringud.
Vereanalüüsi abil on võimalik teha kindlaks kaasneva verehaiguse esinemine. Ultraheliuuring võimaldab välistada kasvajast või veresoonte ummistusest tingitud vere äravoolu takistust peenisest.

Ravivõimalused

Ravi alustatakse tavaliselt rahustite ja ka narkootiliste valuvaigistite andmisega, mis on aga sageli ebaefektiivne.
Esimeseks protseduuriks on vastava piirkonna tuimestamine (süstides sinna valuvaigistist näiteks lidokaiin või novokaiin) ja peenise veresoonte punktsioon jämeda süstlanõelaga. Selle protseduuri käigus on võimalik lasta peenise veresoontest välja sinna kogunenud vana ja ära hüübinud veri ning priapism võib laheneda. Nõelaga punkteerimise teel on võimalik tekitada ühendusi ka peenisesse verd toovate ja ärajuhtivate piirkondade vahel. Vahel kasutatakse raviks ka lühiajalist narkoosi või spinaalanesteesiat ehk “seljasüsti”.
Juhul kui priapism püsib on vajalik kirurgiline ravi, mille käigus rajatakse operatsiooni teel uued ühendused vere äravooluks peenisest.

Prognoos

Kuni 50% juhtudest võib priapism põhjustada impotentsust ehk suguvõimetust. Impotentsuse tekke riski ei kõrvalda, kuid vähendab varane ravi alustamine. Ravi ei tohi hilineda, sest püsiva impotentsuse risk tõuseb märkimisväärselt kui ravi ei alustata 24-48 tunni jooksul.

Ennetamine

Priapismile iseloomulike ilmingute tekkimisel pöörduda kohesest arstide poole.

Kasutatud kirjandus
1. Velgre T, “Uroloogia” Tallinn 1979
2. MacFarlane M T, “Urology” 2nd ed. Williams&Wilkins 1995
3. Tanagho E A, “Smith’s General Urology” 15th ed. McGraw-Hill 2000