Haigused ja seisundid

Parkinsoni tõbi

Morbus Parkinson (lad.k)
Parkinsons disease (ingl.k)

Seletus
Parkinsoni tõbi on teatud aju piirkonna taandarengu tagajärjel kujunev närvisüsteemi haigus.

Ülevaade
Parkinsoni tõbi kuulub levinumate krooniliste neuroloogiliste haiguste hulka.
Haigust iseloomustab tahtmatu peeneamplituudiline lihasvärin ja lihasjäikus, mis segavad inimese igapäevatoimetulekut.

Haiguse teke on seotud organismi vananemisega ning haigusnähud algavad tavaliselt pärast 50. eluaastat. 70-80 aasta vanustest inimestest põeb Parkinsoni tõbe 1,5-2,5 %. Naistest sagedamini haigestuvad mehed. Pärilikkuse uuringute tulemused on vastukäivad. Haigete sugulaste hulgas on Parkinsoni tõbe erinevatel andmetel 2- 62 %.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Suures osas on Parkinsoni tõve tekkepõhjused teadmata.
Haruldased põhjused on ajuinfarkt, -kasvajad või trauma ja mürgistused (CO, mangaan).
Parkinsoni tõve arenemisel on määravad keskkonnategurid, millele lisaks võib esineda geneetiline soodumus.

Parkinsoni tõbi on ajus paikneva ekstrapüramidaalsüsteemi haigus, mille kulus on keskne koht kindla aju piirkonna nn. aju must-tuuma närvijätkete, dopamiinergiliste neuronite, süveneval kahjustusel.

Haiguse sümptomid avalduvad, kui must-tuumon kaotanud 60 % dopamiinergilistest neuronitest ja kui dopamiini tase on 80 % madalam normaalsest.

Sümptomid ehk avaldumine

Haigus algab hiilivalt.

Peamisteks sümptomiteks on

 

  • treemor ehk väikeseamplituudiline värin
  • rigiidsus ehk lihasjäikus,
  • hüpokineesia ehk liigutuste aeglustumine
  • püstipüsimise häired (erinevad tavalistest tasakaaluhäiretest).

Tüüpilistel juhtudel esineb käte värin rahulolekus, mingi eseme kättevõtmiseks lihastoonus on suurenenud; kõnnak on aeglustunud ja areneda võib festinatsioon - kõnnaku kontrollimatu kiirendamine - inimene alustab kõndihoovõtuga, esialgu tipib väikeste sammudega edasi, siis kiirendab; painutatud kätega ettekallutatud kehahoid.

Sümptomiteks võivad olla ka lihaste valu, süljevool, naha rasuseks muutumine, paljudel juhtudel depressioon, kõhukinnisus, impotentsus.

Umbes 15 %-il haigeist esineb kaugelearenenud juhtudel dementsust. Dementsusest tavalisem on mälu mõõdukas nõrgenemine.

Parkinsoni põdevatel inimestel käimine aeglustub ja samm lüheneb, väheneb näo ilmekus ja silmade pilgutamine, kõne võib olla monotoonne, kirjutamine aeglustub ja käekiri on väike. Psüühiline ja füüsiline kurnatus halvendavad kõiki sümptomeid. Siiski ei esine kõiki sümptomeid kõigil haigetel.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Põhjalikul küsitlemisel saadakse esmane informatsioon Parkinsoni tõve võimalikkuse kohta. Selleks jälgitakse inimese liikumist ja kehahoiakut ning kontrollitakse kõnevõimet ja vaimset seisundit.

Kuigi enamikul haigetest ei ole diagnoos keeruline, võivad probleeme tekitada ebatüüpilised sümptomid. Üldiselt, kui inimesel on kaks kolmest peamisest sümptomist (treemor, hüpokineesia, rigiidsus), on tõenäoline, et ta põeb Parkinsoni tõbe.

Parkinsoni tõve diagnoosimisel kompuutertomograafuuring (CT) ega magnetresonantsuuring (MRI) usaldusväärset informatsiooni ei anna.

Nende asemel kasutatakse isotoopuuringuid (SPECT-uuring) ja positronemissioontomograafiat (PET), mis võimaldavad eristada Alzheimeri tõbe ja verevarustushäiretest tingitud dementsust.

Ravivõimalused

Ravi koosneb liikumisteraapiast, ravimeist ja mõnikord kirurgilisest ravist.

Liikumisteraapia

toimub haige soovi ja oskuse alusel ja selle eesmärgiks on üldise teovõime säilitamine ja liigeste tööshoidmine.

Ravimitest

kasutatakse antiparkinsonistlikke ravimeid ,millest tähtsaim preparaat, mis suurel hulgal haigetest efektiivselt leevendab sümptomeid, on levodopa. Kõige sagedamini alustatakse ravi siis, kui puue häirib patsiendi igapäevaelu.

Kirurgiline

ravituleb kõne alla, kui tegemist on ühepoolse ravimitele mittealluva invaliidistava treemoriga. Sel juhul viiakse läbi spetsiifiline kirurgiline manipulatssioon kahjustatud ajupiirkonnas.

Viimastel aastatel on avaldatud ka artikleid närvikoe transplantatsioonist - siirdaimisest, kuid selle rakendamine igapäeva meditsiinis kalli hinna tõttu veel niipea kõne alla ei tule.

Parkinsoni tõve lõppstaadiumites ei allu haigus sageli enam antiparkinsonistlikele ravimitele. Et ravida lisanduvat dementsust, ollakse sunnitud kasutama neuroleptikume ja klosapiini.

Lisaks veel mõned täiendavad ravimeetodid:

• Üksikute 7-10 päevaste ravivabade perioodide eesmärk on dopamiinergilise reaktiivsuse suurendamine, kuid siinjuures on nõutav lisaks haiglaravi, mis aga vähendab selle meetodi väärtust.

• Päevane vähese valgusisaldusega dieet soodustab levodopa imendumist ja sisenemist ajju. Need haiged vajavad lisaks ka ravikehakultuuri.

Prognoos

Parkinsoni tõbi on süvenev haigus ja toob lõppstaadiumis kaasa mitmeid probleeme. Parkinsoni tõvega kaasneb eriti hilisemas järgus dementsust 15-30 %-l haigestunuist. Lõppstaadiumis ei allu haiged sageli enam antiparkinsonistlikele ravimitele ja muutuvad igapäevaeluga toimetulekul teistest sõltuvaks.

Sagedaste kukkumiste ja puudulike või täiesti puuduvate püstipüsimisreflekside tõttu võib inimene jääda voodihaigeks.

Parkinsoni tõbi on selle haiguse põdejatest surma põhjuseks ainult 15 %-l, kaasneva haigusena 46 %-l ja 41 %-l on surma põhjuseks mingi muu haigus, sageli mõni parkinsonismi tüsistus - bronhopneumoonia, kuseteede infektsioon, haavandtõbi.

Ennetamine

On teada, et Parkinsoni tõve avaldumisel ei ole seost ravimite, vaktsiinide, radiatsiooni, alkoholi ega dieediga.

Teatav kaitsev toime on suure E-vitamiini sisaldusega toiduainetel.

Haigestumise riski suurendavad tööstuslikud kemikaalid, mõningatel andmetel ka herbitsiidid ja pestitsiidid.

Arvatakse, et Parkinsoni tõve arenemisel ja avaldumisel on määravad keskkonnategurid, kuid antud hüpoteesi praegu alles uuritakse.

Kirjandus

“Üldarsti käsiraamat 2 “ 1996
“Neuroloogia taskuraamat” 1997
Lewis P.Rowland “Merritt´s Textbook of Neurology” 9th. Ed. 1995
P.Taba, T.Asser “Parkinsoni tõve epidemoloogia” Eesti Arst 1995; 3: 221-227