Haigused

Panic disorder (ingl.k)

Seletus
Paanikahäire all mõistetakse psüühikahäiret, mille keskseim tunnus on korduvate tugevate ärevushoogude esinemine, millega kaasuvad kehalised ja mõttelis-kujutuslikud sümptomid.

Ülevaade
Paanikahäire puhul on domineerivaks probleemiks korduvad paanikahood, mis võivad alata ootamatult ja peaaegu igas olukorras. Paanikahoog seisneb intensiivses kartuses või ähvardava õnnetuse tunnetamises ja on seotud mitmete füüsiliste aistingutega. Paljudel häire all kannatajail lisandub paanikahoogude tagajärjel ka hirm avalike kohtade ees ja neid hakatakse vältima.
Paanikahäire levimus võiks olla 1,5-3% rahvastikust. Paanikahäiret esineb 1-6 korda sagedamini naistel. Mitmes uurimuses on leitud, et paanikahäirega inimesed on juba lapsepõlves kannatanud ärevuse all, mis on avaldunud näiteks kooli-või lahusolekukartusena.
Juhuslikke paanikahooge võib ette tulla ka tervetel inimestel.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Kõik tehtud uuringud on andnud kinnitust häire päriliku tausta olemasolule. Patsientide pereliikmete uurimisel on esimese astme sugulastel leitud ärevushäireid 13-49 %-il.
Arvatakse, et paanikahäire korral toimub aju hingamiskeskuse liigne aktiveerumine (nagu lämbumise korral) ning see valehäire antakse edasi kogu organismi - tekib hüperventilatsioon ehk hingeldus ja samuti surmahirm, soov põgeneda.
Kognitiiv-käitumusliku paanikahäire mudeli alusel väidetakse, et paanikahoog tekib kehaliste või psüühiliste sümptomite katastroofilisel tõlgendamisel. Näiteks sellist sümptomit nagu pearinglus tõlgendatakse kui jõuetusetunnet ja südamekloppimist, kui märki tekkivast südamerabandusest.
Harilikult saavad väärtõlgenduse kõik ärevusega seotud sümptomid ja need väärtõlgendused omakorda kasvatavad ärevust ja sellega seotud kehalisi tunnuseid.

Sümptomid ehk avaldumine

Paanikahoog avaldub inimesele sageli ootamatult ja tekib ilma nähtava vallandava tegurita. Hood kestavad tavaliselt minuteid, enamasti alla poole tunni, hoogude sagedus varieerub ja nad võivad vallanduda ka öösel magades.
Hooga kaasub nii kehalisi (valud rindkeres, ebareaalsustunne, südamekloppimine, lämbumistunne jne.) kui mõttelis-kujutuslikke sümptomeid (näiteks surmahirm, hirm hulluksminemise ees või hirm kaotada enesekontrolli).
Paanikahoo ajal tugevnevad hirm ja kehalised sümptomid sedavõrd, et inimene katkestab käimasoleva tegevuse ja lahkub situatsioonist kiirustades või põgenedes. Paanikahoogudele lisandub sageli püsiv hirm paanikahoogude kordumise ees, mis aitab üleval hoida hoogude vahepealset ärevust.
Paanikahoogudele võib sageli lisanduda agorafoobia ehk hirm ja olukordade vältimine, kust lahkumine võib olla raske või piinlikkust tekitav või abi pole käepärast.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Tüüpiline häirepilt ei põhjusta mingeid raskusi diagnoosimisel. Kahtlusel kilpnäärme ületalitusele võidakse uurida hormoonide taset vereanalüüsist.
Uuritakse küsitluse käigus ka alkoholi ja narkootikumide tarvitamise kohta, kuna need tegurid võivad paanikahäiret soodustada.
 Häirest parema ülevaate saamiseks tuleks aga inimesel endal pidada päevikut ja täita paanikahoogude jälgimislehte. Tavaliselt haiglaravi ei vajata .

Ravivõimalused

Paanikahäire raviks võib kasutada nii psühhoteraapiat kui ka tablettravi.
Kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia on paanikahäire ravimeetodeist üks tõhusamaid. Teraapia käigus seletatakse inimesele ära mehhanism, kuidas teda vaevad sümptomid tekivad, õpitakse tundma käitumisi, mis aitavad sümptomeid võimendada ja alal hoida, töötatakse ärevate mõtetega, õpitakse lõõgastumist ja hingamisekontrolli ja toimetulema vältiva käitumisega.
Paanikahäire tablettravis kasutatakse tritsüklilisi antidepressante (tõhusaimaks neist peetakse klomipramiini). Antidepressantide mõju avaldub harilikult mõne nädala jooksul, kuid vahel peab nende toimet tunduvalt kauem ootama. Märgatav paanikavastane efekt saavutatakse 60-80%-il patsientidest.
Selektiivsetest antidepressantidest on kasutusel mitmeid erinevaid preparaate. Need preparaadid võivad paaril esimesel ravinädalal ärevust suurendada. Raviefekt on võrdne tritsükliliste antidepressantide omaga, kuid esineb vähem kõrvaltoimeid.
Kasutatakse ka rahusteid (bensodiasepiine) - nendega ravimisel saavutatakse võrdne toime antidepressantidega, kuid on suur oht häire uuele tekkele ja sõltuvusele.

Prognoos

Paanikahäire on pikaajaline ja muutub sageli krooniliseks. Häire lühiajalise ravi tulemused on väga head, kuid kui ravi ei jätkata, kipuvad sümptomid enamasti korduma. 40% -il häire all kannatanutest võivad püsima jääda kerged sümptomid, 20%-i võib häire tulemusel kaotada töövõime. Prognoosi mõttes on olulised paanikasümptomite raskusaste, hoogude sagedus, vältiva käitumise ulatus, samaaegselt esinev depressioon, psühhoaktiivsete ainete(narkootikumide) kasutamine ja inimese üldine kohanemisvõime.

Ennetamine

Tõeliselt efektiivset profülaktikat selle häire korral ei ole, kuid oluliselt pikendab raviefekti kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia.