Haigused ja seisundid

Obsessiiv-kompulsiivne häire

ka sundhäire
Obsessiive- compulsive disorder (ingl.k)

Seletus
Obsessiiv-kompulsiivne häire on psüühikahäire, mis kuulub ärevushäirete hulka.

Ülevaade
Obsessiiv–kompulsiivse häirega inimesi on kirjeldatud meditsiinikirjanduses alates 15. sajandist. Obsessiiv–kompulsiivne häire ehk sundhäire on ärevushäirete hulka kuuluv seisund, mille keskseimad sümptomid on sundmõtted ja –teod.
Sundmõtted on korduvalt inimese teadvusse tungivad, ebameeldivad, siivutud ja võõrana tunduvad mõtted või kujutlused, mida inimesel on raske maha suruda. Sundteod on korduvad tegevusahelad, mis võivad hõivata iga päev tunde. Sundteo aluseks on inimese hirm mingi kujutletud ohu ees.
Normaalsed sundnähud esinevad 80-88%-l inimestest. Obsessiiv-kompulsiivse häire esinemissagedus on 2,5-3%. Osadel häire all kannatajatest võib sündroom olla pikaajaline või pidevalt progresseeruv, teistel aga kulgeb haigus periooditi ja on stabiilse kuluga.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Obsessiiv-kompulsiivne häire areneb tavaliselt aeglaselt, kuigi on kirjeldatud ka mõne nädalaga välja kujunenud juhtumeid. Häire algab umbes 20-aastaselt. Obsessiiv-kompulsiivset häiret esineb veidi sagedamini naistel kui meestel, umbes 40% häire all kannatajatest on vallalised. On leitud mitmeid haiguse tekkemehhanisme:
· Geneetilised ehk pärilikkusega seotud põhjused: selle häirega patsientide lähisugulastel on sundhäireid sagedamini kui rahvastikus üldiselt.
· Kesknärvisüsteemi mediaatorite ehk signaalainete serotoniini ja dopamiini tasakaalu häirumist on samuti peetud seotuks obsessiiv-kompulsiivse häirega.
· Ajus emotsioone reguleerivate ja liigutusi koordineerivate struktuuride ning ajukoore vaheliste ühenduste häirumine.
· Õppimisteooria järgi on sundtegu tingitud reaktsioon ärevusele ja ärevus sundteo järgselt lühikeseks ajaks vaibub. Tegelikult sundteod aga suurendavad ärevust, sest nad takistavad olukordadega kokkupuutumist, mida patsient kardab. Kui inimene lõpetaks sellise käitumise, avastaks ta, et seda, mida ta kardab, tegelikult ei juhtu.

Sümptomid ehk avaldumine

Levinum sundmõte on määrdumis- või nakatumishirm. Need on mõtted kahjust, mida võiks tekitada kokkupuude ohtlikuks peetava ainega, näiteks mustusega, mikroobidega, kiirituse, mürgi või millegi muuga.
Sundkäitumise näide sel puhul on sage arsti juures käimine, käte jm. kohtade pesemine ja asjade steriliseerimine. Sundmõtted on veel mõte füüsilisest vägivallast (ma võin oma lapsele viga teha), surm (pealetükkivad kujutlused lähedastest inimestest surnuna), korralikkus (kui ma hambaid õigesti ei pese, siis tuleb seda uuesti teha) jne.
Sundteod on korduvad käitumised, mis võivad olla nähtavad või varjatud. Nähtavad sundteod on korduvad kätepesemised, korduvad kontrollimised, korrastamised ja reastamised. Varjatud sundteod on palvetamine, loendamine või sõnade kordamine. Tavalisim sundtegu on kontrollimine. Kuigi patsiendid peaaegu kindlasti teavad, et toimivad õigesti , on neil raskusi sellega seotud kahtlusi peast välja visata ja see viib korduvate kontrollimisteni.
Isik püüab sundmõtteid tõrjuda või neist mitte välja teha või neutraliseerida muude mõtete või tegudega. Sundmõtted ja –teod põhjustavad inimesele olulisi kannatusi, raiskavad palju aega või häirivad tugevasti inimese igapäevast ning tööelu, samuti inimsuhteid. Inimene õpib kujutletud ohuga olukordi vältima. Isik saab aru, et sundmõtted tulenevad tema oma peast mitte kuskilt väljaspoolt.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Tüüpiline häirepilt ei põhjusta mingeid raskusi diagnoosimisel, kuid antud häire korral tuleb mõelda ka teistele võimalikele psüühikahäiretele, nagu näiteks hüpohondria.
Sageli esinevad sundmõtted ja –teod koos teiste psüühikahäiretega. Levinuim samaaegselt esinev häire on depressioon. Vahel, et diagnoosi õigsuses kindel olla, tuleb inimest pikemaaegselt spetsialisti poolt jälgida ja küsitleda.

Ravivõimalused

Oluliselt töö- ja tegevusvõimet takistavate häirevormidega inimesi tuleks ravida psühhiaatriahaiglas.
Medikamentoosses ravis kasutatakse ravimeid, mis põhjustavad serotoniini hulga tõusu ajus. Enim uuritud ravim obsessiiv-kompulsiivse häire korral on klomipramiin, sobivad ka fluoksetiin, paroksetiin jt.
Häid tulemusi uuringute andmetel on obsessiiv-kompulsiivse häire ravis andnud kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia. 50%-70%-il häire all kannatajatest on käitumisteraapia osutunud tõhusaks ravimeetodiks. Teraapiat võib kasutada kas ainsa ravivõttena või koos medikamentoosse raviga.
Obsessiiv-kompulsiivse häire raskeimate vormidega patsiente, kellel tugevasti invaliidistavad sümptomid pole taandunud pikaajalisele ravile vaatamata, on ravitud psühhokirurgiliselt.

Prognoos

Osal haigetest võib sündroom olla pikaajaline või üha halveneva kuluga, teistel aga kulgeb häire periooditi. Pikaajalise häirena koormab obsessiiv-kompulsiivne häire inimest ja tema lähedasi. Harv pole olukord, kus haigel esinevad sümptomid pingestavad pereliikmete vahelisi suhteid. Kuni 40% häire all kannatajatest kaotab töövõime, jätab katki haridustee.
Kõige halvemaks prognoosi mõjutajaks on see, et häire all kannataja pöördub sageli liiga hilja spetsialisti poole ja selleks ajaks on haiguse sümptomid kinnistunud. Tehtud uuringud näitavad, et inimesel kaasneb haiguse sümptomitele häbitunne ning kõhklus, kas ravi ongi võimalik ja nii jõuab inimene ravile alles 7-10-aastat pärast häire avaldumist.

Ennetamine

Üldiselt arvatakse, et pärast raviefekti saavutamist peab säilitavat ravi medikamentidega jätkama vähemalt aasta. Kui sümptomid ilmnevad uuesti, on varem tõhusaks osutunud ravim taas efektiivne.