.jpg)
ka oblitereeriv tromboangiit;
Bürgeri tõbi
Endarteritis obliterans (ld. k.)
Thromboangiitis obliterans (ingl. k.)
Seletus
Oblitereeriv endarteriit on põletikuline väikese ja keskmise läbimõõduga artereid ja veene ummistav haigus. Haigus esineb enamasti vaagnapiirkonnas ja alajäsemetel.
Ülevaade
Esineb kuni 10%-l üle 50-aastastel meestel, ka nooorematel, ülekaalukalt suitsetajatel, mis ongi peamine riskifaktor.
Vanuse suurenedes suureneb ka haiguse sagedus, meestel esineb 5 korda sagedamini kui naistel.
Tegemist on küllalt raske tõvega, mis esineb sageli koos teiste elundite haigustega, näiteks südame isheemiatõbi, südamepuudulikkus, suhkurtõbi ehk diabeet, kopsuhaigused. Seetõttu on ka prognoos tervenemise suhtes kahtlane. Mittesuitsetajatel esineb üliharva.
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Haigus haarab enamasti keskmisi ja väikeseid artereid, tekib arterioskleroos ehk veresoonte lubjastumine arterite sein muutub kõvaks ja jäigaks. Veresoone valendik aheneb ning veri ei saa seal enam vabalt voolata.
Selle tõttu halveneb verevarustus haigestunud arteri varustusalal ning tekivadki haigusnähud.
Peamisd riskifaktorid on suitsetamine, kõrgvererõhktõbi, suhkurtõbi, rasvade ainevahetushäired, näiteks suurenenud vere kolesteroolisisaldus.
Haigus haarab enamasti vaagna ja alajäsemete artereid, sageli ka pindmisi veene. Tekib veresoone seina kõikide kihtide põletik, suurenenud hüübivuse ja vähenenud verevoolavuse tõttu hakkavad seintele ladestuma soonesisesed verehüübed ehk trombid, tekib veresoonte ahenemine ehk stenoos.
Mida aeglasemalt need muutused tekivad, seda paremini kujunevad välja veresoonte kõrvalharud ehk kollateraalid ja seda tagasihoidlikumad on haigustunnused.
Sümptomid ehk avaldumine
75% kõikidest juhtudest on haigus väliste tunnusteta, kuna kompensatoorselt on arenenud veresoonte kõrvalharud, mille kaudu pääseb veri ahenenud kohast mööda.
Põhitunnuseks on koormusel tekkiv valu puuduliku verevarustusega piirkonnas, see sunnib teatud vahemaa läbimisel seisma jääma. Valu lakkab seismisel või rahuolekus. Sellist sümptomit nimetatakse vahelduvaks lonkamiseks claudicatio intermittens, ka vaateaknahaiguseks.
Jalg muutub külmakartlikuks ja tundlikkus langeb.
Haiguse arenedes tekib ka öine valu jäsemes, mis leeveneb, kui lasta jalg üle voodiääre rippu.
Veelgi raskemal juhul võivad tekkida ummistusest kaugemal haavandid ning koekärbus nekroos ja gangreen, alguses enamasti varvastel, mis muutuvad tundetuks ja mustaks. Haigestunud piirkond on tavalisest jahedam.
Üle 90%-lise veresoone ahenemise puhul pole pulss ahenemise kohast kaugemal enam tunda.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Esmane on vaatlus, mille käigus hinnatakse naha värvust, temperatuuri, haavandite ja koekärbuste esinemist.
Katsutakse pulsse jäsemetel, kuuldetoruga otsitakse veresoonte ahenemisest põhjustatud kahinaid, mis tekivad vere voolamisel läbi kitsenemuste.
Instrumentaalsetest uuringutest kasutatakse erinevaid ultraheliuuringuid, millega saab määrata suuremate veresoonte läbimõõtu, vere voolukiirust ja mahtu.
Võidakse kasutada ka röntgen- ja magnetuuringuid kontrastainega veresoonte ummistus- ja ahenemiskohtade paiknemise kindlaks tegemiseks, ning väikeste veresoonte kahjustuste hindamiseks.
Ravivõimalused
Põhjuslik ravi hõlmab endas kõikide riskifaktorite vältimist: kahjulikest harjumustest loobumist ning kaasnevate haiguste ravimist.
Haigusnähtudele suunatud ravi konservatiivsed ehk mittekirurgilised võtted on:
kõndimistreening, mis soodustab kõrvalharude välja arenemist;
trombide teket takistavate ning kaasnevaid haigusi ravivate ravimite kasutamine ja ebasoodsate ravimite vältimine;
lokaalsed abinõud, näiteks kuiva naha kreemitamine, ettevaatlik pediküür, mugavad ja kuivad jalanõud, pisemategi traumade vältimine.
Haavandite ja koekärbuse esinemisel kaasneb bakteritevastane ravi antibiootikumidega.
Niinimetataud poolkirurgilised meetodid on
ahenenud koha laiendamine soone sisse viidud ballooniga;
laserravi;
soonesisese trombi lõhustamine otse haigestunud piirkonda viidavate ravimitega. Ahenemise uuesti tekkimise vältimiseks võidakse laiendatud kohta jätta stent ehk peenest traadist karkass.
Kirurgiliste meetoditena kasutatakse verevarustust taastavaid operatsioone:
trombi ja arteri paksenenud sisekihtide eemaldamine;
ummistunud kohast nn. möödaviigu ehk undi ehk bypassi loomine, kas inimese enda jalalt võetud pindmise veeniga või kunstliku veresooneproteesiga. Eelduseks on ahenemisest kaugemal olevate veresoonte funktsioneerimine.
Äärmuslik meetod on amputatsioon, mis tuleb kõne alla koekärbusega juhtudel, kui ka väiksemad sooned on sedavõrd ummistunud, et unteerimine pole tulemuslik. Amputatsioonil püütakse säilitada võimalikult palju terveid kudesid, sh. põlveliiges, et kohanemine proteesiga oleks kergem.
Prognoos
Prognoos sõltub haiguse raskusastmest ja väikeste veresoonte kahjustuse ulatusest, riskifaktoritest hoidumisest või nende püsimisest, arterioskleroosi teistest avaldumisvormidest nagu nt. südame isheemiatõbi või ajuarterite arterioskleroos.
Kaasnevate haiguste tõttu on prognoos täieliku paranemise suhtes kahtlane, kuid riskifaktorite ärajäämisel ning õigeaegse ravi korral on võimalik saavutada püsiv seisund, kus haiguse edasiarenemist ei toimu.
Surma see haigus ise enamasti ei põhjusta, küll võib aga tekitada erineva raskusega puudeid.
Ennetamine
Tähtsaim on suitsetamisest loobumine ning kaasnevate haiguste ravi, nt. suhkurtõve puhul vere glükoosisisalduse normi viimine ja normis hoidmine.
