Haigused ja seisundid

Mononukleoos

Mononucleosis (lad.k)
Infectious mononucleosis (ingl.k.)

Seletus
Mononukleoos on Epstein-Barr viiruse poolt põhjustatud süljega leviv nakkushaigus, millele on iseloomulik halb enesetunne, palavik, kurguvalu ja kaela-, kukla- ning kaenlaaluste lümfisõlmede suurenemine.

Ülevaade
Mononukleoos põetakse sageli läbi juba lapseeas. Väikelastel kulgeb nakkus enamasti sümptomiteta, kuid noortel ja täiskasvanutel kujuneb välja mononukleoosi haiguspilt.
Peale nakatumist jääb Epstein-Barr viirus vaikselt kogu eluks organismi, elades neelus ja spetsiifilistes immuunsüsteemi rakkudes.
Mononukleoos esineb kõige sagedamini vanuses 15-35 aastat.
Keskikka jõudes on enamus inimesi viirusega kokkupuutunud ning omab veres ringlevaid spetsiifilisi viirusevastaseid kaitsekehi
Epstein-Barr viirusega seostatakse ka mitmete pahaloomuliste kasvajate teket vanematel inimestel.
Mononukleoos on tavaliselt iseparanev viirushaigus, mille puhul ravi on harva vajalik.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Mononukleoos levib inimeselt inimesele peamiselt sülje kaudu. Nakatuda võib näiteks suudlemisel - sellest ka haiguse inglisekeelne nimetus "kissing disease", samuti teiste inimestega samast pudelist või tassist joomisel. Õhu kaudu piisknakkusena viirus tavaliselt ei levi.
Mononukleoosi põdenud inimesed võivad viirust eritada sülje või uriiniga vähemalt aasta jooksul peale haigestumist.
Organismi sattudes toimub viiruse paljunemine suus, neelus ja süljenäärmetes. Edasi satub viirus veres ringlevatesse spetsiifilistesse kaitserakkudesse.
Haigusnähte põhjustab viirusega nakatunud kaitserakkude vastu käivituv immuunreaktsioon
 

Sümptomid ehk avaldumine

Viiruse peiteaeg (ehk aeg, mil haigustekitaja on juba organismis, kuid haigusnähte veel ei põhjusta) on umbes 4 - 8 nädalat.
Sümptomid avalduvad seda tugevamini, mida vanem on haigestunud inimene - eelkooliealistel lastel kulgeb haigus tavaliselt sümptomiteta.

Mononukleoosile on iseloomulik kõrge palavik, kurguvalu, mandlite põletik, kukla-, kaela- ja kaenlaaluste lümfisõlmede suurenemine, põrna suurenemine ja maksapõletik.
Eelpool nimetatud haigusnähud ei pea korraga esinema - ükskõik milline neist võib olla ka viirusnakkuse ainsaks väljenduseks.
Lisaks võib esineda ka turse silmade ümber ning peenetäpiline lööve kehal. 
 

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Mononukleoosi diagnoositakse vereanalüüsi põhjal - määratakse Epstein-Barr viiruse vastu suunatud antikehade olemasolu.

Ravivõimalused

Enamusel juhtudel ei ole spetsiifiline ravi vajalik - haigus on tavaliselt iseparanev nagu paljud teisedki viirushaigused.
Kurguvalu ja palaviku leevendamiseks võib võtta  külmetushaiguste puhul kasutatavaid ravimeid.
Viirusevastased ravimid ei ole eriti efektiivsed, kuigi kroonilise mononukleoosi puhul on mõnikord abi saadud atsükloviirist.
Väga tugeva kurguvalu puhul võib tegemist olla lisaks viirusele ka bakterite poolt põhjustatud kurgupõletikuga. Sellisel juhul on otstarbekas antibiootikumravi penitsilliini või erütromütsiiniga.
Olukordades, kus kõriturse takistab juba hingamist, manustatakse hormooni - kortisooli.

Prognoos

Tavaliselt on mononukleoos kahjutu, mõne nädala jooksul täielikult paranev haigus.
Suurenenud lümfisõlmed muutuvad taas normaalseks umbes kolmandal haigusnädalal, kuid väsimus ja nõrkustunne võivad kesta veel mitu kuud.
Üldiselt soovitatakse 3 - 4 nädalat peale haigestumist vältida füüsilist koormust, kuna suurenenud põrna rebenemine võib osutuda eluohtlikuks.
Mõnikord võivad peale mononukleoosi põdemist tekkida ka tüsistused. Enam levinud tüsistused on südamelihasepõletik, neerupõletik, liigeste põletikajupõletik, ajukelmete põletik, vereliistakute ehk trombotsüütide vähesus.

Ennetamine

Viirus levib lähikontaktil inimeselt inimesele, enamasti sülje kaudu.
Haigestunute isoleerimine koolides, lasteaedades ega kodudes vajalik ei ole.
Mononukleoosi haigestunud ei saa olla vähemalt pool aastat veredoonoriks.
Siiani Epstein-Barri viiruse vastast vaktsiini ei ole.