Haigused ja seisundid

Meniere’i haigus

Morbus Meniere (ld.k)
Meniere’s disease (ingl.k)

Seletus

Tasakaaluhäireid põhjustav sisekõrva haigus.

Ülevaade

Meniere’i haigus on tingitud sisekõrva kahjustusest, mille tagajärjel tekivad tasakaaluhäired ja kuulmislangus.
Haigus kulgeb reeglina ägenemiste ja vaibumistega.
Kuigi tavaliselt on tegemist ühe kõrva kahjustusega, on võimalik ka mõlema kõrva haigestumine, mistõttu ka haiguse raskus on väga erinev.

 

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Meniere’i haiguse tekkepõhjused ei ole teada.
Kahjustub sisekõrv, kus paiknevad keha tasakaalu säilitamist reguleerivad poolringkanalid. Haiguse korral on vedeliku imendumine sisekõrvast häiritud, rõhksisekõrvas suureneb. Sellest tingituna võib sisekõrva sein puruneda ning kuna poolringkanalid ei saa tavapäraselt töötada, häirub võime säilitada tasakaalu.

Lisaks kanalitele on sisekõrvas veel tigu”, mis võib samuti rõhu tõttu kahjustuda. “Tigu” on kuulmisorgan, mis muudab heli elektriliseks signaaliks ning saadab selle ajule, et me helisid eristaksime ja mõistaksime. Kui vedeliku kogunemisest kahjustub ka “tigu”, siis kaasneb tasakaaluhäiretele kuulmislangus.

Sümptomid ehk avaldumine

Tasakaaluhäire

ning pearinglus ilmnevad äkki, ilma hoiatavate sümptomiteta. Pearingluse tõttu esineb tihti ka iiveldust ja oksendamist, mis aga ei anna haigele kergendust.

Häirivaks on ka surumistunne haiges kõrvas ning kohin ehk tinnitus.

Meniere’i haiguse atakiga haige on väga ärritunud, tal on raske silmi lahti hoida, kuna silmade liigutamine kutsub esile pearingluse süvenemise ning enesetunde halvenemise.

Kuulmislangus

võib samuti ilmneda koheselt, kuid seda alati koheselt ei märgata, kuna teine kõrv on tavaliselt korras. Haiguse atakk kestab mõnest tunnist kuni ööpäevani ning vaibub järk-järgult.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Kuna pearingluse ja kõrvakohinaga kulgeb erinevaid haigusi (healoomuline pearinglus, neuroniit, põletikud), on arsti ülesandeks selgitada igal konkreetsel juhul tasakaaluhäireid põhjustav faktor. Kuna Meniere’i haigusele on iseloomulik ka kuulmislangus, siis tihti on vajalik uurida just kuulmisvõimet. Selleks kasutatakse audiomeetriat. Samuti tehakse nn kaloorilisi teste (erinevate temperatuuridega vee süstimine kuulmekäiku), et kontrollida poolringkanalite tööd.
Oluline on teada, et kui kuulmislangust ei esine, siis ei ole tegu Meniere’i haigusega.

Ravivõimalused

Mittekirurgiline ravi:

Ravi põhisuund on leevendada ebameeldivust põhjustavat pearinglust ning iiveldustunnet. Selleks on kasutusel mitmeid ravimeid (metoklopramiid, ondansetroon). Harvem kasutatakse antihistamiinseid, allergilist või põletikulist turset vähendavaid ravimeid, et “rahustada” tasakaaluorganit. Kasutust leiab ka veresooni laiendava toimega tsinnarisiin, mis soodustab sisekõrva verevarustust. Kui haige on väga kurnatud ning ärritunud, kasutatakse ka üldiselt rahustavaid ravimeid.

Kirurgilist ravi

kasutatakse neil haigetel, kellel on sagedased Meniere’i haiguse atakid, mis ei allu tablettravile.

 

  • Kui sümptomid avalduvad vaid ühes kõrvas, kasutatakse meetodit, kus sisekõrva kanalitesse tehakse ava (endolümfaatiline šunt), et sinna kogunenud vedelik saaks väljuda ning kahjustav kõrge rõhk alaneks. Ligi 60% haigetest saab sellisel meetodil leevendust ning kuulmise halvenemine pidurdub.
  • Juhul, kui kuulmine kõrvast on kadunud, kasutatakse pearingluse leevendamiseks sisekõrva kanalite eemaldamist (labürintektoomia). Selle järgselt aitab tasakaalu hoida teine kõrv
  • Üheks meetodiks on ka tasakaalunärvi läbilõikamine (vestibulaarne neurektoomia), kuid ohu tõttu kahjustada näo- ja kuulmisnärvi, kasutatakse seda vaid valitud juhtudel.

 

Prognoos

Atakkide kestvus varieerub väga palju (minutitest tundideni), samuti on indiviiditi erinev ka haigushoogude sagedus (iga paari päeva järel, vaid kord aastas). Kuigi Meniere’i haiguse hood on äärmiselt ebameeldivad, vaibuvad nad tavaliselt ilma ravita. Kui atakid muutuvad väga sagedaseks või kuulmislangus on tugev, on alati olemas ka kirurgilise ravi variant, mis toob paljudele leevendust. Lisaks on teada, et mitmed levinud kahjulikud harjumused - suitsetamine, kohv ning alkohol provotseerivad Meniere’i haiguse hoogusid. Nende faktorite vältimine aitab samuti paranemisele kaasa.

Riskitegurid

Otseseid haiguse riskitegureid ei ole teada, kuid atakke provotseerivad suitsetamine, alkohol ja kohvi, nagu juba eelpool mainitud.

Ennetamine

Meniere’i haigust ei ole võimalik ennetada.