ka hambapõrutus;
hamba nihestus;
hambakrooni murd
Contusio dentis, luxatio dentis (lad. k.)
Concussion, subluxation, crown fractures, root fractures, avulsion (ingl. k.)
Selgitus
Hambatraumad on hammastega seotud vigastused, mis oma raskusastmelt varieeruvad: alates üksikhammaste põrutusest ja hambaemaili mõradest kuni hammaste täieliku kaotuseni.
Ülevaade
Hammaste traumad lapseeas on üsna sagedased, kuna lapsed on väga liikuvad ja sageli ettevaatamatud, mistõttu neid on raske vältida. Kõige suurema riskiga on 2-4a ja 8-10a vanused lapsed.
Poistel esineb hambatraumasid ligikaudu 2 korda rohkem kui tüdrukutel. Jäävhammaste korral on tavalisimad kroonimurrud ja piimahammaste puhul hamba nihestused.
Tekkepõhjused ja -mehhanismid
Enamasti on tegemist õnnetusjuhtumitega, mida on raske ära hoida. Tavalisemad tekkepõhjused on kukkumised, komistused, kokkupõrked ja spordiõnnetused.
Traumade esinemissagedusel on teatud seos aastaaegadega ja spordialadega. Suvel sagenevad traumad seoses jalgrattasõidu, rula või rulluiskudega, ka jalgpalliga, talvel jäähokiga. Viimastel aastatel sagenevad hammaste vigastused, mis on tingitud kaklustest.
Sümptomid ehk avaldumine
Hammaste haiguse tavaline sümptom on ülitundlikkus temperatuuri suhtes, mis viitab dentiini ehk hambasäsi paljastumisele.
Kui hambaid kokku pannes on tunda, et midagi segab, hammas on liikuv ja esineb valulikkus koputamisel, siis viitab see hambanihkele.
Hambapõrutuse korral esineb valulikkus kokku hammustamisel ja koputledes.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Lisaks küsitlusele teostatakse suuõõne lihtne läbivaatus. Kontrollitakse, kas hammas on elus; hinnatakse hamba liikuvust, tundlikkust ja värvimuutust.
Informatsiooni on võimalik juurde saada ka röntgenuuringu tegemisel. Röntgenpildilt võib leida ka varasema trauma tunnuseid: pulbiruumi (siin asuvad hamba veresooned ja närvid) kinnikasvamise, hambajuurte arengupeetuse, hambajuure ümbrise põletikukolde.
Ravivõimalused
Hambaemaili mõrad ravi ei vaja.
Krooni murru korral piisab vahel teravate servade tasandamisest; enamasti osutub vajalikuks täidis; kui murdunud hambaosa on alles, võib selle tagasi liimida.
Kui hammas murdub nii, et pulbiruum avaneb, tuleb teha juureravi.
Hambapõrutuse ja osalise nihestuse korral soovitatakse raviks pehmet toitu ja tõhustatud suuhügieeni paari nädala jooksul. Vahel osutub vajalikuks vastashamba lihvimine mälumiskoormuse vähendamiseks.
Kui hammas on lõualuu sisse lükatud, siis oodatakse kuni ta uuesti lõikub (lõualuu seest välja kasvab), hamba võib välja tirida ka sõrmedega või ortodontilise raviga.
Hambanihestuse puhul jäävhambad lükatakse oma kohale tagasi ja lahastatakse kuni üheks kuuks, piimahambad eemaldatakse.
Kui jäävhammas on täielikult hambasombust väljas, siis asetatakse ta koheselt oma kohale tagasi. Kui mingil põhjusel seda kohe ei tehta, tuleb hammas transportimisel säilitada niiskena, kas piimas või suus keele all. Hambajuurt ei või puudutada ega puhtaks kraapida. Seejärel istutatakse hammas oma kohale tagasi ning lahastatakse. Kontrollitakse teetanuse vaktsineerimine ja määratakse antibiootikumikuur.
Prognoos
Jäävhammaskonna krooni- ja juuremurru ning hamba põrutuse ja osalise nihestuse prognoos on hea: pulbi hävimist ja juure taandumist esineb vähe.
Nihkunud ja eemaldunud hammaste prognoos on halb: pulbi hävimist esineb 25-90% juure arengust sõltuvalt ja juure taandumist esineb 10-90%.
Hamba täieliku väljakukkumise korral hambasombust on prognoos hea, kui hammas istutatakse tagasi kuni 30 minutit peale traumat. Tagasi istutatud hammas võib suus püsida paarist kuust kuni mõne aastani.
Piimahammaste traumadel võivad olla tõsised tagajärjed: jäävhammaste ehituse, kuju või asendi vead.
Ennetamine
Igasuguse nähtava või oletatava hambatrauma puhul tuleb pöörduda hambaarsti poole ja kirjeldada võimalikult täpselt ning põhjalikult kus, millal ja kuidas trauma saadi. Esmapilgul peaaegu tähtsusetuna näiv trauma võib põhjustada kuude või aastate möödudes tõsise haigusliku seisundi.
Kasutatud kirjandus
Kreegimäe Piia-Heidi: Laste suuhaiguste ennetamine. Tartu 1998.
Leibur E: Näo- ja lõualuude vigastused. Tartu 2000.