Seksuaaleluhäired

Seksuaaleluhäired jaotatakse mitteorgaanilisteks seksuaaldüsfunktsioonideks ja seksuaalsuunitluse häireteks (parafiiliad). Seksuaaldüsfunktsiooni korral on häirunud seksuaalse rahulduse saamine, suunitlushäiretega isikutel on aga seksuaalse huvi objekt ja naudingu allikas ebaharilik. Suunitlushäirete korral tekitab seksuaalset erutust objekt, mis või kes seda tavaliselt esile ei kutsu. Seksuaalset erutust võib tekitada laps, loom, mingi riietusese, kinnisidumine, valu tundmine, teisele valu tekitamine, suguelundite paljastamine või teiste inimeste seksuaalse tegevuse või lahtiriietumise jälgimine. On tavaline, et seksuaalse huvi objekti suhtes ei tunta emotsionaalset lähedust või armastust.

Seksuaalfunktsiooni häired

Seksuaalfunktsiooni häireteks nimetatakse psühhofüsioloogilist seisundit, mille tõttu inimene ei saa seksist soovitud naudingut või pole võimeline suguühteks. Funktsioonihäired võivad avalduda seksuaalsoovi puudumisena, rahulduse saamise raskusena või seksuaalfunktsiooni seisukohalt hädavajalike füsioloogiliste reaktsioonide, näiteks erektsiooni nõrkusena. Orgasmi saamine võib olla raskendatud. Neid küllaltki levinud häireid võib liigitada füüsilisteks või psüühilisteks, kuigi nende rühmade eristamine on tavaliselt raske. Kui põhjus on somaatiline, võib seisund paraneda somaatilise haiguse raviga, psühholoogilistest teguritest tingitud seisundid aga võivad vajada spetsiaalset seksuaalteraapiat, ravimeid, paariteraapiat või individuaalset psühhoteraapiat. 

Somaatilised põhjused

Somaatilised tegurid osutuvad seksuaalse funktsioonihäire põhjuseks üldiselt igal viiendal juhul, erektsioonihäirete korral veel sagedamini. Levinumad erekstiooniraskusi tekitavad somaatilised haigused meestel:

Südame- ja veresoonkonnahaigused (ateroskleroos, südamepuudulikkus)

Kuseteede, neerude ja maksahaigused (eesnäärmelõikusejärgne seisund, neerupuudulikkus, suguti struktuurianomaaliad, maksatsirroos)

Pärilikud haigused (Klinefelteri sündroom)

Endokrinoloogilised haigused (suhkrutõbi, Addisoni tõbi, ajuripatsi ja sellega seotud elundite regulatsioonihäired, kilpnäärmehaigused)

Neuroloogilised haigused (Sclerosis multiplex, Parkinsoni tõbi, seljaajuvigastused või haigused, amüotroofne lateraalskleroos, perifeerne neuropaatia)

Keemilised põhjused (alkohol, uimastid, rahustavad psühhotroopsed ravimid)

Psüühilised põhjused

Enamik seksuaaldüsfunktsioonidest on tingitud psüühilistest teguritest. Kultuuritavad, varased seksuaalkogemused ja vanemate ning teiste oluliste täiskasvanute hoiakud seksuaalsuse suhtes on need kesksed tegurid, mis kujundavad suhtumist seksuaalsusesse. Sugulise ärakasutamise kogemused, seksuaalsusega kaasnev süütunne või mure seksuaalsättumuse pärast võivad raskendada rahuldust pakkuva seksuaalsuse tekkimist. Levinud põhjused on ka rasestusmishirm, teadmatus ja mitmesugused seksuaalsusega seotud arusaamad ja põhjendamatud veendumused. Negatiivsed elukogemused, nagu pettumine intiimsuhtes, mahajätmine või mingi muu kaotus võivad põhjustada pikaajalisi või pidevaid seksuaaleluprobleeme, mis lõpuks vajavad ravi. Tavalised seksuaalfunktsiooni mõjutavad psüühikahäired on depressioon ja ärevushäired. Samuti nende ravis kasutatavad ravimid, mis kohati võivad pärssida seksuaalfunktsiooni. 

Seksuaalsoovi häired

Seksuaalsoovi häirete korral on tüüpiline nähtus seksuaalse aktiivsuse ja fantaasiate puudumine. Seksuaalsoovi puudumine võib olla tingitud kas psüühilistest või somaatilistest põhjustest, ja oluline on siin somaatilisi põhjuseid hinnata ning välistada. Psüühilised põhjused võivad olla hirm või vastumeelsus suguelu suhtes või vastikus seksi vastu. Mitme psüühilise sümptomi esinemine on tavaline neil libiidohäirete all kannatavatel inimestel, kellel on keskmisest rohkem raskeid tundeeluhäireid või isiksusehäire. Häired jagunevad libiido alanemiseks, mida iseloomustab seksuaalsoovi vähenemine või puudumine, seksuaalfantaasia puudumine ning huvi puudumine seksuaalsuhete vastu, ja seksuaalseks vastumeelsuseks, millele on tüüpiline sügav vastumeelsus suguelu vastu ja seksuaalsuhete vältimine. Vähest huvi suguelu vastu võib põhjustada pidev psühhosotsiaalne stress, ärevus või depressioon. Psühhodünaamika seisukohalt võib mõnikord tegemist olla sobimatu psüühilise kaitsemehhanismiga, millega välditakse seksuaaleluga seotud teadvustamata hirme. See võib kõnelda ka tunnete muutumisest või vaenulikkusest partneri vastu.

Seksuaalsoovi puudumisele on iseloomulik seksuaalse tegevuse soovi vähenemine või puudumine, mille psühholoogilisteks taustteguriteks on enamasti partnerist ajendatud negatiivsed mõtted ja tunded. Häire võib alguse saada puberteedi- või täiskasvanueas. Vanemas eas võib seksuaalsoovi puudumise põhjuseks nii meestel kui naistel olla suguhormoonide, eriti androgeenide produktsiooni vähenemine. Suguline külmus võib esineda ka seksuaalse erutumise raskusene ning seda peetakse kõige raskemini ravitavaks seksuaaldüsfunktsiooniks.

Kui suguelu on inimesele vastumeelne, väldib ta aktiivselt igasugust seksuaalset kontakti. Vastumeelsus suguelu suhtes võib tekitada nõrka või tugevat hirmu ja ärevust. Ravi peaeesmärgiks on vähendada patsiendi hirmu ja julgustada teda seksuaalseks tegevuseks. Seksuaalse vastumeelsuse ravimiseks loodud seksuaalteraapias kasutatakse muuhulgas mitmesuguseid desensitatsioonitehnikaid, mille abil seksuaalset huvi püütakse järk-järgult suurendada. 

Alanenud libiido

A. Seksuaalfantaasia ja soov seksuaalseks tegevuseks on pidevalt ja korduvalt puudulik. Arst hindab puudulikkust või puudumist, võttes arvesse seksuaalfunktsiooni mõjutavaid tegureid, nagu vanus ja elusituatsioon.

B. Häire põhjustab märkimisväärseid kannatusi või raskusi inimsuhetes.

C. Seksuaalfunktsiooni häiret ei saa paremini seletada mõne muu häirega ja selle ainus põhjus ei ole mingi keemilise aine otsene füsioloogiline toime või somaatiline häire.

Vastumeelne suguelu

A. Pidev või korduv väga tugev vastumeelsus igasuguse (või peaaegu igasuguse) geintaalse seksuaalkontakti vastu seksuaalpartneriga ja niisuguse kontakti vältimine.

B. Häire põhjustab märkimisväärseid kannatusi või raskusi inimsuhetes.

C. Seksuaalfunktsiooni häiret ei saa paremini seletada mõne muu häirega.

Naise seksuaalse erutumise häire

A. Pidev või korduv võimetus saavutada küllaldast erutusseisundit, milles tupp niiskub ja häbememokad tursuvad, või säilitada erutusseisundit kogu seksuaalakti jooksul.

B. Häire põhjustab märkimisväärselt kannatusi või raskusi inimsuhetes.

C. Seksuaalfunktsiooni häiret ei saa paremini seletada mõne muu häirega ja selle ainus põhjus ei ole mingi keemilise aine otsene füsioloogiline toime või kehaline häire.

Mehe erektsioonihäire

A. Pidev või korduv võimetus saavutada küllaldast erektsiooni või säilitada seda kogu seksuaalakti jooksul.

B. Häire põhjustab märkimisväärseid kannatusi või raskusi inimsuhetes.

C. Seksuaalfunktsiooni häiret ei saa paremini seletada mõne muu häirega ja selle ainus põhjus ei ole mingi keemilise aine otsene füsioloogiline toime või kehaline häire.

Seksuaalse erutumise häired

Naise seksuaalse erutumise raskus

Erutumisraskuste all kannatav naine ei tunne seksuaalsest stimulatsioonist erootilist naudingut. Tal ei teki tüüpilisi autonoomse närvisüsteemi kaudu vahendatavaid erutumisreaktsioone, nagu tupe niiskumine või suguelundite hüpereemia, ja ta ei tunne intiimses olukorras seksuaalset iha. Erutumisraskus võib olla püsiv või ajutiselt esinev seisund, ja selle tugevus võib muutuda. Seksuaalne tegevus võib jätta naise täiesti ükskõikseks või talle tunduda ainult kohustusena partneri suhtes. Seksuaalset erutumisvalmidust vähendavad ärevus, süütunne ja hirm partneri ees. Psühholoogilist seletust on otsitud ka kasvukeskkonnas valitsenud negatiivsest suhtumisest seksuaalsusesse, lapsepõlves esinenud probleemidest inimsuhetes ja kaudsest ning teadvustamata vaenulikkusest partneri suhtes üldse. 

Mehe erektsioonihäire

Erektsioonihäirete all kannatavate meeste raviletuleku künnist tõstab erektsioonihäirega kaasnev ebaõnnestumis-, häbi- ja naeruväärsustunne. Erektsioonihäire füsioloogiliseks põhjuseks on suguti vereringet reguleeriva reflektoorse mehhanismi nõrkus pumbata piisaval hulgal verd suguti korgaskehasse. Omandatud erektsioonihäire all mõeldakse seda, et mees on varem olnud võimeline erektsiooni saavutama, kuid enam mitte. Psüühilisi põhjuseid peetakse esmajärgulisteks eelkõige noores eas tekkiva impotentsuse arengus. Erektsioon on raskendatud mitmesuguste psüühiliste tegurite, nagu ärevuse ja hirmu koosmõjul. Seksuaalne võimekus on suurim, kui mees ei taju mingit psüühilist survet. Suguühet takistav erektsioonihäire võib olla esinenud kogu elu jooksul või alanud hiljem. On võimalik, et mehel ei ole kunagi tekkinud erektsiooni partneriga koos olles, kuid ta saab selle masturbeerides või spontaanselt, näiteks magades, või siis mõne teise partneriga. Erektsiooniraskuste all kannatav mees võib erutuda ja soovida suguühet, kuid tal ei teki erektsiooni. Erektsioon võib olla tugev enne suguühet, kuid kaduda või nõrgeneda ühet alustades. Mõned mehed võivad saada erektsiooni ainult siis kui nad ei kavatse astuda suguühtesse. Erektsioonihäirete esinemissageduseks on hinnatud 10-20% ja see on meeste levinum seksuaalfunktsiooni häire. Umbes pooltel meestel on vähemalt ajutiselt esinenud erektsiooniraskusi. Erektsiooniprobleemid suurenevad märgatavalt vananedes, kuid esinevad harvemini kui mehel on kindel seksuaalpartner või kui tal ei ole südame- ja veresoontehaigusi. 

Liitu meie Facebooki lehega

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?