Somatoformsed häired

Somatoformsete häirete all mõeldakse niisuguseid psüühikahäireid, mille sümptomaatika viitab somaatilisele haigusele. Võimalik kehaline haigus neid sümptomeid siiski ei seleta. Diagnoosi ei saa panna enne, kui pole välja uuritud kas sümptomeid ei põhjusta kehaline haigus või mõni teine psüühikahäire. Peale somatoformsete häirete võib ka paljude teiste psüühikahäiretega kaasneda mitmesuguseid füüsiliselt tajutavaid sümptomeid. Somatoformsete häirete etioloogiat ei tunta. Ka selle epidemioloogiast ja kulust on andmeid napilt. Eri häiretüüpide vahelised piirid on sageli ebaselged. Ka somatoformsete häirete ravist teatakse vähe. Patsiendid lähevad oma sümptomite iseloomu tõttu ravile esmatasandi raviasutusse või pöörduvad somaatilise eriarsti juurde. Väga harva otsivad nad omal algatusel psühhiaatrilist abi. Nii ongi ravi esimene probleem see, kuidas neile üldse psühhiaatrilist abi pakkuda. Haiged solvuvad kergesti, kui arst hakkab ootamatult rääkima kehaliste vaevuste psüühilistest ja/või psühhosotsiaalsetest taustteguritest, isegi kui haigeil tegelikult ongi elus ilmseid probleeme, näiteks inimsuhetega. Igasuguse abi aluseks on tihe ja pikaajaline ravisuhe arstiga, kes harilikult ei ole psühhiaater. Psühhiaatriline ravi tuleks raviprotsessi haarata võimalikult varases staadiumis, kui sümptomite päritolu selguma hakkab. Kõige paremini sujub psühhiaatriline ravi ilmselt konsulteerivapsühhiaatri ja patsienti algselt ravinud muu eriarsti koostöös. Somatoformne häire ei välista loomulikult samaaegset somaatilist haigust. Somatoformsete häirete ja sümptomitega kaasneb enamasti teisi samaaegseid psüühikahäireid, tüüpiliselt meeleoluhäireid ja ärevushäireid. 

Somatisatsioonihäire

Somatisatsioonihäire keskseteks kriteeriumideks on vähemalt kahe aasta jooksul esinenud rohked ja varieeruvad somaatilised sümptomid. Vaevusi ei saa seletada ühegi teadaoleva füüsilise haigusega. Sümptomite tõttu on patsient korduvalt otsinud arstiabi, ravinud end ise või käinud alternatiivmeditsiiniga tegelevate “ravitsejate” juures. Vaevused on valmistanud ilmselgeid ebamugavusi mitmes tegevusvaldkonnas või igapäevaelus. Somatisatsioonihäirele spetsiifilist psühhiaatrilist ravi ei ole praegu veel olemas. 

Konversioonihäire

Konversioonihäiret nimetati varasemalt hüsteeriaks. Selle keskne tunnus on vähemalt üks sensoorselt või tahtelist motoorset funktsiooni mõjutav sümptom või puue, mis näib olevat tingitud peamiselt neuroloogilisest haigusest. Niisugust sümptomit ei saa siiski seletada ühegi kehalise haiguse ega keemilise aine toimega ning see pole ka ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud käitumisviis.Peab olema andmeid ka selle kohta, et sümptomiga on ühel või teisel moel seotud psühholoogilised tegurid. Sümptom ei tohi olla teadlikult tekitatud või teeseldud. Tüüpilised konversiooninähud on mitmesugused motoorsed nõrkused (halvatused, tükitunne kurgus, hääle kaotus), tajumispuuded (pimedus, kurtus) ja mitmesugused epilepsiataolised krambi- või muud hood. 

Kliiniline pilt

On märgatud, et konversioonihäirega patsient simuleerib teadvustamatult sellise haige käitumist, kellel on vastava etioloogiga selgelt somaatiline sümptom. Üsna sageli on patsiendil tutvusringkonnas selline isik. Mida rohkem patsient teab meditsiinist, seda ehtsam tema sümptom paistab,

Häire kulg ja prognoos

Konversioonihäire algab tavaliselt noorukieas või varases täiskasvanueas. Haruldane pole ka häire algamine juba peale eelpuberteeti. Tüüpilisimal juhul tekib häire üsna kiiresti. Samamoodi möödub ka enamik konversioonihäireist mõne nädala või kuu jooksul. Teisel juhul võib häire kesta kaua, kusjuures on võimalik, et sellega kaasneb ka sekundaarsete kudede degeneratsioon ja sümptom muutub püsivaks. Enamasti on patsiendil ainult üks konversioonisümptom. Kordumise puhul võib haigusnäht muutuda. Andmeid häire prognoosi kohta on üsna vähe. 

Ravi

Traditsiooniliselt raviti konversioonihäiret hüpnoosi, hiljem psühhoanalüüsi või psühhoanalüütilise psühhoteraapiaga. Viimased tulevad tänapäeval kõne alla vaid peamiselt neis situatsioonides, kui sümptomid on kestnud kaua ja põhjustavad invaliidust ja kui patsiendi motovatsioonist ja muudest võimalustest piisab pikaajaliseks psühhoteraapiaraviks. Enamasti möödub konversioonihäire suhteliselt kiiresti. Ravi aluseks on hea, turvatunnet tekitav ravisuhe ja kaastundlik suhtumine patsiendi vaevustesse ning probleemidesse. Ühelgi juhul ei tohi alahinnata patsiendi sümptomeid või pidada neid lausa teeselduiks. Mida selgemalt koorub sümptomite varjust välja inimsuhete või muid sotsiaalseid probleeme, seda tähtsam on püüda lahendada ka neid. Spetsiifilist medikamentoosset ravi konversioonihäire vastu ei ole. Ravimid on omal kohal peamiselt siis, kui häirega kaasneb masendus, ärevus või unetus.