Skisoafektiivne häire

Skisoafektiivne häire paikneb oma nähtudelt skisofreenia ja meeleoluhäirete vahepeal. Siiski ei ole kummagi häire kriteeriumid täidetud. Skisoafektiivse häire koha üle klassifikatsioonis on vaieldud kaua. Arutelu on käinud selle üle, kas see häire on tõepoolest iseseisev või skisofreenia või meeleoluhäirete eriliik või nende kombinatsioon. Viimastel aastatel on kaalukauss nihkunud meeleoluhäirete poole. Praeguste teadmiste valguses peetakse skisoafektiivset häiret iseseisvaks kliiniliseks sündroomiks, mis on aga sisemiselt heterogeenne. Kehtivas klassifikatsioonis on see eraldi häirerühm. 

Skisoafektiivne häire koosneb peamiselt raske meeleoluhäire perioodist, kus on esikohal depressioon, maania või mõlemad korraga, ning selgelt eristuvast tüüpiliste skisofreeniasümptomite (hallutsinatsioonid või luul) perioodist. Meeleoluhäirete järgi võib eraldi diagnoosida maniakaalset, depressiivset või segatüüpi, muud täpsustamata või täpsustatud skisoafektiivset häiret. On kaks põhitüüpi: bipolaarne ja depressiivne tüüp. Diagnoosi seisukohalt on oluline, et tüüpilised skisofreeniasümptomid ja raske meeleoluhäire peavad mõlemad esinema üheaegselt. Aktiivseks staadiumiks on kahenädalane psühhoosiperiood ilma selgete meeleoluhäireteta. See tunnus aitab teineteisest eristada skisoafektiivset häiret ja psühhootilist meeleoluhäiret. Diagnoosis võib tavaliselt kindel olla siis, kui häire aktiivne staadium on lõppemas. Sageli diagnoositakse skisoafektiivset häiret lõplikult alles pärast mitut häireperioodi. 

Skisoafektiivset häiret esineb harvemini kui skisofreeniat. Esinemisvõimalus eluajal on tunduvalt alla 1%, kuid kinnitatud andmeid häire levimuse kohta ei ole. Skisoafektiivne häire on enam levinud naistel kui meestel, ja häire depressiivne alatüüp on sagedasem täiskasvanutel.

Skisoafektiivse häire etioloogiat ei tunta. Pereuuringud näitavad, et bipolaarset tüüpi häirega patsientide esimese järgu sugulastel paistab olevat rohkem skisofreeniat kui meeleoluhäireid. Skisoafektiivsete patsientide lähisugulastel on skisofreenia risk siiski madalam kui skisofreeniahaigete sugulastel. Üldistavalt võiks öelda, et skisoafektiivne häire, eriti selle depressivse vormi prognoos sarnaneb skisofreenia prognoosiga. Bipolaarse häiretüübi kulg meenutab aga pigem raskete meeleoluhäirete prognoosi. Skisoafektiivse häire prognoos on siiski märksa halvem kui bipolaarsel meeleoluhäirel, rääkimata depressioonist. Halvale prognoosile viitavad häire perekondlikkus, häirestaadiumile eelnenud halb tegevusvõime, algus varases eas, algamine järk-järgult ja vallandavate tegurite puudumine, psühhootiliste sümptomite tugevnemine ja nende meeleolu halvendav toime ning häireperioodi pikenemine. Skisoafektiivse häirega kaasneb ka kõrge enesetapupude protsent. 

Häire ravi on keerukas. Selles on, sõltuvalt häire tüübist, ühendatud nii meeleoluhäirete kui ka skisofreenia ravi põhimõtted. Medikamentoosses ravis on üheaegselt kasutatud nii neuroleptikume kui ka meeleolu stabiliseerivaid preparaate. Neuroleptikumravi kasutatakse enamasti akuutse psühhoosi staadiumis, vajadusel ka kauem. Liitiumi ja meeleolu stabiliseerivate antiepileptikumide kasutamine on aga pikaajalisem. Just bipolaarsete vormide ravimisel võib neid kasutada ka säilitava ravina, isegi teiste preparaatidega kombineeritult. Selgelt depressiivsete vormide ravimisel võib kasutada antidepressante koos neuroleptikumidega, ja raskematel juhtudel tuleks kaaluda ka elekterimpulssravi kasutamist.