Isiksuse- ja käitumishäired

Isiksusehäireid klassifitseeritakse neis domineerivate käitumisviiside järgi. Ühed häiretüübid ei välista täielikult teisi ja mõnede iseloomulikud tunnused võivad kattuda. Need on isiksuse hälvete üldiselt aktsepteeritud põhivormid. Paljudel inimestel leidub mitme isiksusehäire tunnuseid, ja sel juhul võib kasutada segatüüpi isiksusehäire diagnoosi. Isiksusehäire diagnoosimisel peab kliiniliselt hindama kõiki psüühilisi funktsioone. Dignostiline hinnang peaks aga viitama neile tunnustele, mille raskusaste ületab isiksusehäire diagnostilised kriteeriumid. Diagnoos peaks toetuma võimalikult paljudele infoallikatele, näiteks ka vestlusele lähedastega. 

Paranoiline isiksus

Paranoilisele isiksusele on iseloomulik umbusk, ülitundlikkus ebaõnne suhtes, võimetus andestada solvanguid ning kalduvus tõlgendada asju vääriti, mis väljendub teiste inimeste neutraalse või sõbraliku käitumise pidamises vaenulikuks või põlastavaks. Selle häire all kannatajal võivad esineda ka põhjendamatud kahtlused oma partneri truuduses, ning kindel veendumus oma õigustes, tihti koos sooviga nende õiguste eest võidelda. Ka liigset enesekesksust ja enesekindlust esineb üsna sageli. Selle häirega isikud tulevad harva ise ravile. Nende lähedased, nagu abikaasa või töökaaslased, võivad neil soovitada arsti juurde minna. Need isikud tajuvad kriitikat sageli rünnakuna ja reageerivad sellele vasturünnakuga. Paranoilise isiksusehäirega inimesed on piiratud tundeeluga ja näivad isegi täiesti tundetud. Ise peavad nad end ratsionaalseks ja objektiivseks. Nad pööravad palju tähelepanu võimule ja sotsiaalsetele väärtusskaaladele. Häiret esineb rohkem meestel kui naistel. Parimaks raviks on psühhoteraapia. 

Skisoidne isiksus

Skisoidset (eraklikku) isiksust iseloomustab eemaldumine emotsionaalseist, sotsiaalseist ja muudest suhetest ning pühendumine oma kujutlustele, eraklikele harrastustele ja eneseuurimisele. Võime väljendada oma tundeid ja tunda rõõmu on piiratud. Skisoidset isiksust saab skisofreeniast eristada tõeliselt psühhootiliste sümptomite puudumise järgi. Umbes 10-20% skisoidse isiksusehäirega inimestest haigestub hiljem skisofreeniasse. Üldiselt arvatakse, et raviks on sobivaimad sotsiaalsele rehabilitatsioonile suunatud toetavad ja patsiendiõpetuslikud meetodid. Osa patsientidest saab tõhusat abi ka antipsühhootilistest ravimitest. Samas võib osa patsientidest paraneda ka üsna edukalt ilma ravita. Neil võib olla näiteks mitmesuguseid abstraktseid, üksi harrastatavaid hobisid, ning nende fantaasiamaailm võib olla neile endile väga tähtis. Inimsuhete asemel on neil platooniline armastus või sõprussuhe lemmikloomaga. Häiret esineb keskmisest enam skisofreeniahaige sugulastel.

Düssotsiaalne isiksus (varem ka püshhopaatia diagnoos)

Düssotsiaalsele isiksusele on iseloomulik sotsiaalsete kohustuste eiramine ja hoolimatust teiste tunnete suhtes. Selle inimese käitumise ja ühiskonnas kehtivate sotsiaalsete normide vahel on silmatorkav vastuolu. Negatiivsed kogemused, nagu näiteks karistused, käitumisviisi eriti ei mõjuta. Ebaõnnestumise taluvus on madal, nagu ka agressiivse ja vägivaldse tegutsemise lävi. Inimene kaldub teisi süüdistama või oma käitumist igati õigustama, millest tal tekivad ühiskonnas konfliktid. Düssotsiaalsed isiksusehäiret või selle tunnuseid on varem nimetatud psühhopaatiaks või sotsiopaatiaks. Düssotsiaalse isiksusehäire all kannatava inimese lapsepõlve on sageli kuulunud enurees, uneskäimine või mitmesugused julmad teod. Alates murdeeast avaldub tüüpiline düssotsiaalne käitumine aina rohkem ja selgemalt. Üle 45-aastastel muutub häire harvemaks. See võib osaliselt olla ebasotsiaalse käitumisega endale tekitatud kahju loomulik tagajärg. 

Emotsionaalselt ebastabiilne isiksus

Emotsionaalselt ebastabiilsele isiksusele on iseloomulik kalduvus tegutseda hetkeimpulsi ajel, tagajärgedele mõtlemata. Meeleolu muutub ettearvamatult.  Tundepuhangud vallanduvad kergesti ja sageli ei suuda inimene neid valitseda. Tal on kalduvus konfliktidesse sattuda ja tülitseda, eriti siis, kui tema impulsiivset käitumist takistatakse või teda rahustada püütakse. Häiret nimetatakse ka piiriisiksuseks, ründavaks isiksuseks ja plahvatusohtlikuks isiksuseks. Ebastabiilse isiksusehäirega isikutele on tüüpiline, et nad oma pingeid välja elavad ja need teiste inimeste peale suunavad. Iseloomulikud on ka häired minapildis, eesmärkide ja isiklike plaanide seadmises, kirglikud ja ebapüsivad inimsuhted ning kalduvus ensehävituslikeks tegudeks, nagu ensetapukavatsused ja katsed. Keskseks peetakse halbu suhteid väikelapse ja vanemate vahel, mis on põhjustanud eelkõige separatsiooni-individuatsiooniarengu häiret. Häire all kannatab 2-3% inimestest. Seevastu haigete kontingendis on see häire märksa enam levinud.

Histriooniline isiksus

Histrioonilise (tähelepanu nõudva) isiksusehäire või selle tunnuste (hüsteerilised, histrioonilised omadused) all kannatavad inimesed tunnevad tihti end halvasti, kui nad ei ole teiste tähelepanu keskpunktis. Nad püüavad võita teiste inimeste tähelepanu, olles elavad, dramaatilised, võluvad või flirtivad. Enamasti meeldib neile väga publiku ees esineda. Kuigi nad on loovad, energilised ja näivad siirad, väsivad teised inimesed lõpuks nende enesekesksest käitumisest. Nad võivad olla ka valel ajal ja vales kohas seksuaalselt väljakutsuva riietuse või käitumisega. Inimsuhetes on neil kalduvus läheduse ja intiimsusega üle pakkuda. Näiteks võivad nad nimetada äsja kohatud inimest väga heaks sõbraks. Neile on iseloomulik hoogne zestikuleerimine ja eputav käitumine, liigne tunnete väljendamine, mõjutatavus, enesekesksus, oma soovide rahuldamine ja hoolimatus teiste inimeste vastu, nad solvuvad kergesti ja otsivad pidevalt tähelepanu, kiitust ja põnevust. Histrioonilisel isiksusel on tihti kattuvaid omadusi nartsissistliku ja ebastabiilse isiksusega. 

Nartsissistlik isiksus

Nartsissistlikul isiksusel on ülepaistutatud ettekujutus endast ja oma tähtsusest. Nad hindavad pidevalt üle oma võimeid ja alahindavad teiste omadusi. Nad ootavad, et neid koheldaks ainulaadsete ja suurepärastena. Nende peas keerleb rohkesti fantaasiaid, mis tugevdavad ja toetavad nende võimendatud ettekujutust enda paremusest. Samuti kadestavad nad tihti teisi inimesi nende edukuse või positsiooni pärast. 

Anakastne isiksus

Anakastsele (obsessiiv-kompulsiivsele) isiksusele on iseloomulik täiuslikkuse taotlemine, liigne kohusetunne, pedantsus, korralikkus ja kangekaelsus. Isikul võib olla vastupandamatuid ebameeldivaid mõtteid või stiimuleid, mis on nõrgemad kui tõelise obsessiiv-kompulsiivse häire korral. Anakastne isiksus esineb sageli üheaegselt teiste isiksusehäirete, eriti vältiva või paranoilise isiksusega. 

Vältiv isiksus

Vältivale isiksusele oniseloomulik pinge, hirm, ebakindlus ja alaväärsustunne. Ta väldib kriitika, laituse või tõrjumise hirmus töid, kus tuleb inimestega suhelda. Ta ei taha teistega tegemist teha, kui pole kindel, et on neile meelepärane. Hoidub lähedastest suhetest, sest kardab häbisse või naeru alla sattuda. Sotsiaalses suhtelmises kardab pidevalt kriitikat või tõrjumist. On ettevaatlik uute suhete loomisel, sest tunneb end küündimatult. Tunneb teistega suheldes end rumalama ja madalamana. Ei võta meeleldi isiklikke riske ega osale uutes ettevõtmistes, sest need võivad põhjustada piinlikke olukordi. 

Sõltuv isiksus

Sõltuvale isiksusele on iseloomulik alistuv toetumine teistele inimestele oma elu puudutavaid suuri ja väikesi otsusi tehes, tugev hülgamiskartus, abitus- või võimetustunne, alistuv kohanemine vanemate ja teiste inimeste soovidega; tal on palju häda ja muret igapäevaelu vajaduste rahuldamisega. Inimene tunnistab end kergesti abituks, ebpädevaks ja jõuetuks. Psühhoanalüütilises teoorias on sõltuv isiksus ühendatud oraalperioodi arenguhäirega. Paljudel selle häirega patsientidel on samal ajal ka mõni muu isiksusehäire. Sõltuva isiksuse all kannatavad patsiendid tulevad sageli ravile ärevushäirete, depressiooni või somaatiliste sümptomitega, eriti siis kui igapäevaelu ja välised tingimused nõuavad iseseisvat tegutsemist.