Depressioon

Eelkõige mõeldakse depressiooni all masendustunnet. Hetkeline masendustunne on normaalne tundeelu reaktsioon mitmesugustele kaotustele, pettumustele ja ebaõnnestumistele. Depressiooniks nimetatakse püsivamaks muutunud masendustunnet. Mööduva tunde asemel on tegemist pikaajalise tundmusega, mis võib kesta päevi, nädalaid või ka kuid. Kui lisaks depressiivsele meeleolule esineb muid sümptomeid, räägitaksegi depressioonist. Sel juhul on tegu vaimse tervise häirega. Meeleoluhäirete liigitamise tähtsaimad alused on sümptomite iseloom, raskusaste ja kestus. Keskseks diagnoosimise aluseks on maniakaalsete või hüpomaniakaalsete sümptomite esinemine, mis eristab bipolaarset meeleoluhäiret tavalisest depressioonist. 

Depressioon ja korduv depressioon

Raskema sümptomaatikaga depressioonisündroome tähistatakse kliinilises keelepruugis tihti üldiste mõistetega “depressioon” või “kliiniline depressioon”.

Diagnoos ja sümptomid

Depressioonidiagnoos eeldab nelja järgnevatest sümptomitest koos, vähemalt kahe nädala jooksul. Lisaks peaks igal patsiendil olema vähemalt kakssümptomeist (1)-(3). Depressiooni diagnoos ei eelda ilmtingimata alanenud meeleolu esinemist, kui patsienti vaevab nii pidev heameeletunde kadu kui ka väsimus.

1. Alanenud meeleolu

2. Heameeletunde kadu

3. Väsimus

4. Eneseusu või eneseväärtustamise kadu

5. Ülemäärane enesekriitika või alusetu süütunne

6. Korduvad surma- või enesetapumõtted või ennasthävitav käitumine

7. Otsustusvõimetuse või keskendumisvõimetuse tunne

8. Psühhomotoorne aeglustumine või erutus

9. Unehäired

10. Söögiisu ja kehakaalu muutus

Depressiivsete häirete peamised kliinilised alarühmad

Diagnostiliselt on tähtsaim selgitada, millise raskusega depressiooni all patsient kannatab. Selle kõrval tuleb tähelepanu pöörata peamistele diagnoosi alarühmadele, kuna need mõjutavad ravi planeerimist.

Psühhootiline depressioon

Psühhootilise depressiooni korral kaasneb raskeastmelise depressioonisündroomiga psühhootilisi sümptomeid, näiteks depressiivne stuupor, hallutsinatsioonid ja tundepetted. Ravis pole tõenäoliselt ei psühhoteraapia ega antidepressandid üksi mõjusateks ravimeetoditeks. Medikamentoosses ravis kasutatakse antipsühhootikumide ja antidepressantide kombinatsiooni. Enamiku, kuid mitte kõigi psühhootiliste depressioonidega kaasneb somaatiline sündroom ehk melanhoolne depressioon. 

Somaatiline sündroom ehk melanhoolne depressioon

Somaatiline sündroom märgib depressiooni tüüpi, mida varem aastakümnete jooksul oli nimetatatud endogeenseks depressiooniks. Siia alarühma kuuluvad depressioonid on sümptomaatikalt enamasti raskekujulised ja sageli psühhootilised. Tüüpilised somaatilise sümptomaatika nähud on hommikune unetus, alanenud meeleolu raskusastme vaheldumine ööpäeva jooksul sõltumata ümbruses toimuvast, psühhomotoorne pidurdatus või erutatus, söögiisu kadu ja kõhnumine, libiido langus ning väga tugev, vahel painajalik süütunne.

Atüüpiline depressioon

Atüüpilist depressiooni iseloomustavad nn vastupidised vegetatiivsed sümptomid, näiteks liigunisus, söögiisu tõus ja rasvumine. Patsiendi meeleolu on reaktiivne, st negatiivsed ja positiivsed ümbritsevad tegurid mõjutavad ilmselgelt tundetooni. Atüüpilise depressiooni eriliseks jooneks on kaasnev tundlikkus lahusolekuile, mil patsient tunneb end hüljatuna. 

Sünnitusjärgne depressioon

Sünnitusjärgse depressiooni all mõistetakse neli nädalat pärast sünnitust algavat rasket depressiooni. Raseduse ja sünnitusega kaasneb nii spetsiifilisi hormoonmuutusi kui ka psühhosotsiaalseid pingeid, mistõttu selle patsiendirühma raviga kaasnevad eriprobleemid.

Aastaajast sõltuv depressioon

Aastaajast sültuvad meeleoluhäired on haigusepisoodid, mis korduvad reeglipäraselt teatud aastaajal ja leevenduvad aastaaja vahetumisel. Talve ja pimedusega kaasneb nn pimeda aja depressioon, mille eristamine on oluline spetsiifilise ravi teostamiseks. 

Pikaajaline depressioon

Pikajalise (kroonilise) raske depressiooni all mõeldakse rasket depressiooni, mis on kestnud katkematult vähemalt kaks aastat. 

Depressiooni kulg

Depressioon algab enamasti perioodil, mil patsiendil esineb mõne nädala või kuu vältel kergeid eelnähte, mis süvenevad, ja depressioonisündroom saavutab oma haripunkti alles niisuguse eelperioodi järel. Tüüpilised eelsümptomid on sellised depressiooni põhinähud nagu alanenud meeleolu, heameeletunde kadu, väsimus või ärevus. Korduvate depressiooniepisoodide all kannatavad patsiendid suudavad sageli ära tunda ka depressiooni esimesi sümptomeid, mis võimaldab ravi alustada enne kui tõeline depressioon jõuab areneda. Enamik depressioone kestab umbes 5-6 kuud, kuid mõnedel patsientidel võib sündroom väldata aastaid.