Dissotsiatiivsed häired

Dissotsiatiivsus on isiku võimetus ühendada mõtteid, tundeid ja mälestusi mõistlikuks tervikuks. Seega on tema võime toimida eneseteadliku, tunnetusprotsessi eri külgi märkamatult ja automaatselt integreeriva isikuna nõrgenenud. Dissotsiatiivsed sümptomid on näiteks psühhogeenne mälulünk, iseeneda ja ümbruse tajumine võõra või veidrana (depresonalisatsioon ja derealisatsioon), aja- ja kohataju kaotamine, aistingute väärastumine ja raskused kujutluste eristamisel tegelikkusest. Dissotsiatsioon on enamasti osalt kohastumisreaktsioon psüühilist tasakaalu ohustavale traumale, nagu häbi- või hirmutundele, mis võiks viia näiteks enesetapuni, isikuvastase kuriteoni või muu vastuvõetamatu lahendusürituseni. Tagajärjed, nagu amneesia, desorientatsioon või meelepetted, tekitavad omakorda sekundaarset turvatunde puudumist ja ärevust. Kuigi algne psüühilise stressi põhjustaja on teadvusest kadunud, on segadusseajav leida end tundmatus kohas, mäletamata, mis on juhtunud või kes sa oled. Dissotsiatiivseid ilminguid võib jagada hüpnoosiga esilekutsutavaiks normaalseiks ilminguiks ja spontaanselt avalduvaiks kontrollimatuiks seisundeiks ehk häireiks. 

Dissotsiatiivse amneesia diagnostilised kriteeriumid

1. Häire sisaldab üht või mitut perioodi, mille ajal isik ei suuda meenutada talle tähtsaid, sageli traumaatilise iseloomuga või stressi põhjustanud asjaolusid, ja häire on tavalise unustamise jaoks liiga ulatuslik.

2. Häire ei avaldu mitte ainult dissotsiatiivse identiteedihäire või fuuga, traumajärgse stressihäire, ägeda stressihäire või somatisatsioonihäire ajal ega ole tingitud mingi keemilise aine (nt narkootikumi või ravimi) otsesest füsioloogilisest toimest või neuroloogilisest või muust kehalisest haigusest (nt peatraumast tingitud mäluhäire)

3. Sümptomid tekitavad kliiniliselt olulist kannatust või raskusi sotsiaalses, tööalases või muus tähtsas tegevusvaldkonnas.

Dissotsiatiivse identiteedihäire diagnostilised kriteeriumid

1. Isikul on vähemalt kaks eri identiteeti või isiksuseseisundit igal oma suhteliselt püsiv kujutlus endast ja ümbritsevast ja oma suhtumine neisse.

2. Vähemalt kaks neist identiteetidest või isiksuseseisunditest valitsevad korduvalt isiku käitumist.

3. Isik ei suuda meenutada tähtsaid isiklikke fakte ja mälulünk on liiga suur tavalise unustamise jaoks.

4. Häire ei ole tingitud mingist keemilise aine otsesest mõjust (nt alkoholijoove) ega kehalisest haigusest (nt epilepsiahood).

Dissotsiatiivse fuuga diagnostilised kriteeriumid

1. Keskne häire on ootamatu kodust või kindlast töökohast lahkumine ja samaaegne suutmatus meenutada möödunut.

2. Ebakindlus oma identiteedis või uue identiteedi omandamine.

3. Häire ei esine mitte ainult dissotsiatiivse identiteedihäire ajal ega ole tingitud mingi aine (nt ravimi või narkootikumi) otsesest füsioloogilisest toimest või muust kehalisest haigusest (nt temporaalepilepsia).

4. Sümptomid tekitavad kliiniliselt olulist kannatust või raskusi sotsiaalses, tööalases või muus tähtsas tegevusvaldkonnas.

Etiololoogia

Arvatakse, et dissotsiatiivsed häired tekitavad peamiselt psühholoogilised tegurid. Depersonalisatsiooni ja derealisatsiooni leitakse sageli üheaegselt muude psüühikahäirete, eelkõige meeleolu- ja ärevushäiretega. Depersonalisatsiooni ja derealisatsiooni etioloogiline tegur võib olla nii psühholoogiline, nagu tugev stress, aga ka hallutsionogeensete narkootikumide tarvitamine, või neuroloogiline või süsteemne haigus. Seisundit vaalandavatest tegurotest teatakse veel suhteliselt vähe. 

Ravi

Dissotsiatiivsete häirete esmaabis on peamine anda asjalikku infot ja toetavat psühhoteraapiat. Patsiendile tuleb pärast diagnoosi panemist selgeks teha, et tegemist ei ole vaimuhaiguse või progresseeruva ajuhaigusega. Mälulünkade ajal toimunu väljaselgitamine usaldusväärsete tunnistajate abil võib patsienti märgatavalt rahustada. Psühhogeense amneesia või fuuga korral võib ägedas seisundis haigel teinekord abi olla ka hüpnoosist kui keskkond on turvaline ja patsient suudabmälulüngaaegseid sündmusi meenutada. Depersonalisatsioonihäire ravimisel on kasu ärevust vähendavaist ravimeist. Sageli tuleb kõne alla patsiendi rahustamine medikamentidega. Krooniliste seisundite korral võib proovida ka serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid, millest arvatakse kasu olevat. On mõningaid positiivseid andmeid elekterimpulssravi toimest dissotsiatiivse häirega kaasnevale depressioonile, kuid häiret ennast ei näi selline ravi mõjutavat.